See oli eelmisel aastal Cambridge’is. Käisin sõbrannal ehitusel abiks ja kui juba selles linnas olla, tuleb loomulikult jõe peal vähemalt üks paadisõit teha. Sel korral jagasin paati ühe härra ja prouaga. Nad võisid olla nii ligi seitsekümmend, aga ega ma kullipilgul uurinud ka. Paadimees hakkas sõudma, meie vestlema. Nad küsisid, kust ma pärit olen, ütlesin, et Eestist. Proua ütles selle peale kohe, et oh, Eesti tundub nii kaunis koht, ainult et miks te seal oma metsa niimoodi maha raiute! Selgus, et ta oli hiljuti näinud Martti Helde dokumentaalfilmi “Vara küps”, ja sellest väga puudutatud. Olin täitsa üllatunud. Vastasin, et jah, meil on tõesti see üsna tuline teema siin ja muigame ka isekeskis kibedalt, et kõik eestlased kahtlemata väga armastavad metsa. Ainult täiesti erinevatel põhjustel – mõne jaoks on see väärtuslik elukeskkond, teise jaoks on see puit. Ja kõige rohkem on vist kolmandaid, kes käivad üsna tihti loodust nautimas, aga kui jutt läheb metsaraiele ütlevad teadja näoga, et “metsa peabki majandama”, ise suurt aimamata, mida see siis täpselt ikkagi tähendab. Muigasime siis korraks koos. 

Seejärel kuulasime natuke aega giidi, kes rääkis Cambridge’i ülikooli ajaloost. Üks mu lemmikteadmisi selle ülikooli kohta on jätkuvalt fakt, et Cambridge’i ülikooli asutasid Oxfordi ülikooli õppejõud, kes olid sealse linnarahvaga tülli läinud. Et kui ikkagi endine töökeskkond enam ei sobi, tuleb lihtsalt luua koos paari sõbraga uus tippülikool. Nii lihtne see ongi. Kui liuglesime mööda King’s College’i hoonetest, ütles härra, et tema vend ja poeg mõlemad on selle kolledži lõpetanud. Ta näitas meile ka selle toa akent, kus tema vend elas. Ja mainis, et tegelikult tema tütar praegu ka õpib siin. Väljendasin imetlust, ütlesin, et teil on ikka peres kõik väga helged pead ilmselgelt. Kohmakas, aga mida muud sa oskad öelda. Härra küsis, mida mina õppinud olen, ütlesin, et kirjandust. Siis rääkisime mõnda aega kirjandusest, kaasaegse romaani muutumisest, üldinimlikust vajadusest oma lugusid jutustada, lugemishuvi langusest ja metafooride mõistmise võimest, mis paradoksaalsel kombel oli Shakespeare’i-aegsel kirjaoskamatul inglasel oluliselt kõrgem kui tänapäeva inimestel.

Kui meie arutellu lõpuks hingamispaus tekkis, ütles daam, et tegelikult on tema vend ka Cambridge’i vilistlane. Ning lisas siis pärast vaevu märgatavat kõhklushetke  – aga mina ei ole. Mul tegelikult ei ole üldse kõrgharidust. Eks ülikool oligi ka minu ajal veel poiste asi pigem. Aga teate, mul on lapsed, kellele ma päriselt meeldin! Ja kuigi mul pole ühtki diplomit ette näidata, siis see, et mul on oma lastega head suhted, ongi minu elutöö. Sest teate, ma ise kasvasin väga keerulistes oludes. Minu vanemad, unfortunately, they were not kind to us, not at all. Ja ma väga kartsin emaks saada. Kuni mul endal lapsi ei olnud, tundsin, et saan eluga enam-vähem hakkama. Suudan nii-öelda koos püsida. Aga kui minust ema sai, teadsin, et tõenäosus, et ma kaotan kontrolli, tõenäosus, et see vägivald, mida ma ise olen kogenud, minust samamoodi välja murrab, kasvab iga päevaga. Ja jumal teab, mul ei olnud lihtne, vastupidi, see oli kohutavalt raske. Eriti kui ma pidin oma laste isast lahku minema, sest temaski oli seda julmust, millega ma ise lapsena harjunud olin. Aga ma tahtsin oma lastele paremat elu, kõik vanemad ju tegelikult tahavad. Siiski, tohutult keeruline oli teha teisiti, eriti kui teadsid ainult, missugune sa kindlasti olla ei taha. Aga ma püüdsin alati mõelda, et missugune oleks praegu armastav lahendus. Muidugi ma mõnikord tõstsin oma laste peale häält, muidugi ma vihastasin, kõik vanemad vihastavad. Aga – ma tõesti ei olnud nendega kunagi julm. Ma ei ole oma lapsi peksnud, ei ole jätnud neid karistuseks õhtusöögita, ei ole neile öelnud, et ainult mõttetud inimesed teevad vigu. Ma kogusin ennast ja isegi palusin vabandust, kus tarvis. Ma püüdsin käituda nagu täiskasvanu, nagu südamlik täiskasvanu. Ja teate, see tasus ära! Nüüd on mul lapsed, kellel endal on juba lapsed ja nad kõik tõesti armastavad mind. Mitte ainult kohusetundest, aga päriselt. Sest nad kutsuvad mind endaga reisidele kaasa ja hiljuti käisime tütretütrega kahekesi Londonis ja…vot see ongi minu elutöö. Armastus. 

Nagu arvata võib, olin nüüd natuke aega vait. Oleks olnud mõeldamatu öelda midagi sellist, et “ma tänan, et seda jagasite” või “oh, kui inspireeriv”. Kuigi teadsin sealsamas, et sellele vestlusele hakkan veel korduvalt tagasi mõtlema. Sellele jõnksule, mis käis minust läbi, kui paat järsku ühest reaalsusest teise triivis. Ütlesingi siis lõpuks lihtsalt, et kui lubate, ma nüüd natuke aega lihtsalt vaikin ja mõtlen kõige selle üle. Naine naeris, ja ütles, et olgu. Aga et  räägib siis seni  ühe loo veel. “Sest teate, meil on täna tegelikult esimene kohting,” viitas ta nüüd härra poole, kes teda sooja muigega vaatas. “Me tutvusime kolm kuud tagasi internetis! Tema on Londonist ja mina olen Edinburghist ja siis mõtlesime, et saame siin Cambridge’is kokku ja vaatame, mis saab edasi. Äkki sobime ka päriselt.  Sest ma ütlen, armastus on tõesti kõige tähtsam asi elus, igas vanuses, algusest lõpuni. Te ju usute mind?”

Tänavu maikuus tegi Nobeli laureaat, ka siinmail palavalt armastatud (oh, mis hea aegumatu väljend!) kirjanik Olga Tokarczuk omapärase avalduse. Esiteks, andis Tokarczuk teada, et on tegelikult viimasel ajal kasutanud oma teoste loomisel tehisaru abi. Näiteks palunud tehisarul kirjeldada tema enda välja mõeldud tegelase kodu interjööri. Teiseks andis ta teada, et kavatseb tõenäoliselt peagi raamatute kirjutamise niikuinii ära lõpetada, sest mitte keegi ei loe enam mitmekihilist kirjandust. Kõik tahavad lihtsaid lookesi ja tema neid jutustama ei hakka. Umbes kuidagi nii.

Tema mõtteavaldus tuli jutuks ka mai lõpus toimunud HeadReadi kirjandusfestivali õhtusöögil. Eks see tekitab päris kummalise tunde, kui nobelist ütleb, et ta kasutab kirjutamiseks tehisaru ja et ta tegelikult üldse ei viitsi väga kirjutada enam. Meie, eesti kirjanikud, aga siiski otsustasime säilitada optimismi (on’s meil valikut) ja jõudsime kiiresti oma laudkonnas üksmeelsele järeldusele, et isegi kui nõudlikud (loe: hea maitsega) lugejad peaks ära kaduma, head kirjanikud ikkagi ei kao. Sest inimesed, kes on pühendanud oma elu mõnele loovalale, teevad seda ennekõike iseenda vältimatust sisemisest vajadusest. Teevad seda armastusest. Vajadusest jagada, kasvada, uurida ja maailmaga suhelda. Ja seda võib vaadata ka nii, et ega sellepärast, et juba ammu on olemas kiirmood, pole maailmast kusagile kadunud meistrid, kes valmistavad oma tooteid põhjalikkuse ja hoolega ning saavad oma töö eest ka väärilist tasu. Lihtsalt – iga valik on vastutus. Sest lõppeks, ega kirjaniku elutöö ei ole raamatutorn. Kirjaniku elutöö on muutus, mille kirjutamine on tema siseilmas esile kutsunud. Ning loodetavasti ka tema lugejais.

Aga loomulikult, kui tehisaru juba lauda on istunud, ta nii lihtsasti sealt ei lahku. Seega tõstatas keegi sujuvalt teema üleüldise pseudoturvalisuse ja ebarealistlike ootuste kohta, mida tehisaru loob, eriti inimsuhetes. Et kui ikkagi leida tehisarus endale tõeline sõber, kes sind alati ilma vastuväideteta ära kuulab ja esitab ainult konstruktiivseid küsimusi, on vanast heast narmendavate servadega elust üsna lihtne eemale triivima hakata. Mida kauem selles turvalises tsoonis viibida ja oma isiklikku elu andmemassiiviga arutada, seda tugevamini kinnistub illusioon, et seal tõepoolest on keegi, kes sinust huvitub. Ja sinust mitte kunagi ära ei tüdine.

Eks ühelt poolt on see arusaadav – inimesed tahavad olla kuuldud ja mõistetud täpselt sellisena nagu nad on. Aga – millal anti meile see lubadus, et selline asi on elus järjepidevalt üldse võimalik? Et täielikult mõistetud olemine on normaalne asi, mida elult ja teistelt inimestelt eeldada? Ja jälle jõudsime tagasi kirjanduse juurde ja selleni, et suur osa kirjaniku tööst ongi lolliksjäämisega riskimine. Sest mitte üks kord, kui sa avaldad mõne teksti või raamatu, ei saa sa eeldada, et sinust aru saadakse. Kirjanik peab suutma seista silmitsi teadmatusega, ennustamatute reaktsioonidega. Hirm on suur, aga armastus on suurem.

ja eks sellel pingeväljal navigeerimine kasvatabki ajapikku enesekindlust. Sest enesekindel inimene ei eelda ruumi sisenedes, et ta kõigile meeldib, kaugel sellest. Enesekindel inimene lihtsalt suudab tulla toime teadmisega, et paljudele ta kindlasti ei meeldi. Aga ta jääb sellegipoolest iseendaks. Ta ei jäta sellepärast ruumi sisenemata. Niimoodi tundubki paradoksaalsel kombel, et just loomevaldkonnas tegutsevad inimesed on need, kes ei saa tegelikult reaalsust vältida. Sest oled andnud tõotuse püsida dialoogis tundmatuga. Ja tema vastused välja kannatada. Või nagu ütles Paul-Eerik Rummo: “paratamatus, siin on mu teine käsi / teise andsin sulle juba et sündisin”.

Ja siis rääkis Jüri Kolk ühe toreda loo. Et kuidas tema on ikka ja jälle mõelnud, et turvatsoonist väljumine on inimese elurõõmu ja eneseväärtustamise säilimiseks hädavajalik. Et näiteks siis, kui ta koolipoisina läks peol tüdrukut tantsima võtma, oli see alati elu ja surma mäng. Ei vähemat. Sellest, kas tüdruk on nõus või ei ole, sõltus väga-väga palju. Tuli olla valmis, et tüdruk ei ole nõus ja tuleb üksi iseendas nende vastikute lüüasaamise tunnetega hakkama saada. See kõik oli väga õudne. Aga samas – ei saanud jätta küsimata, seda ei tohtinud kindlasti lasta juhtuda. Sest alati on mingi variant, et tüdruk on nõus, et ta ütleb jah. Ja kui ta ütleb, siis see on kõige lahedam tunne maailmas, see võidurõõm, see kinnitus, et risk tasus end ära, et ma tõesti elan, ja kohe hakkan tantsima tüdrukuga, keda ma viis minutit tagasi kõigist inimestest kõige rohkem kartsin! Ja maailm on taas mu tantsupõrand.

“Kas sa armastuse anumatest oled kuulnud?” küsis vahetult enne emadepäeva minu käest massöör, kelle juures end ikka ja jälle turgutamas käin. Ma ei olnud. Seega, ta rääkis mulle. Kuidas lastel ja vanematel võivad olla eri suurusega armastuse anumad ja ema võib anda kõik, mis tal anda on ja mida ta oskab (mida ta tavaliselt teebki), aga lapsele võib ikkagi sellest jääda väheks. “Sest lapse armastuse anum on suurem kui ema oma ja tema ülesanne elus ongi õppida oma armastuse anumat ise ääreni täitma. Ja nagu Jung ka tegelikult ütles – inimese peamine ülesanne elus ongi end ise suureks kasvatada. Vanematelt saame lähteandmed, saame keha, saame mingisugused suundumused. Aga suureks kasvatame end lõppeks ise. Kes arvab teisiti, et tema vanemad alatiseks talle midagi võlgu jäävad, ei ole tõenäoliselt veel päriselt täiskasvanu.”

Jalutasin pärast rongile ja mõtlesin päris mitmele asjale. Esiteks sellele, kuidas ma oleks sellistele mõtetele reageerinud viis või kümme aastat tagasi. Tõenäoliselt mitte täiesti nõustudes, mõnes aspektis kindlasti pigem valulikult. Aga nüüd noogutasin kaasa nii nähtavalt kui nähtamatult. Teiseks, mõtlesin, et küll see “armastuse anum” on ikka hea kujund. Selle abil annab päris paljud asjad ära seletada. Ka teistes inimestevahelistes suhetes. Ka inimese suhtes maailmaga. Et jah, mõnikord on lihtsalt armastuse anumasse midagi juurde vaja, et asjad jälle tasakaalus oleks. Aga mõnikord on armastuse anuma põhjas auk. Ja siis on ükskõik, millega elu seda anumat täita ei ürita, kõik niriseb ajapikku välja, vajub põhjast läbi. Kõik suhted, elustavad kogemused, iseenda rõõmud ja saavutused, kõik see tekitab heal juhul elevust vaid korraks ja siis jälle kaotab oma tähtsuse. Ei jää pidama, ei kuhju elurõõmuks. Auku armastuse anuma põhjas võib ära tunda ka pideva võrdlemise ja arvepidamise järgi kui palju kellelgi teisel midagi on, pahameele järgi, mida tekitab teiste inimeste elujulgus, soovist olla tähtsam kui teised…no paljude inimlike reaktsioonide järgi. Lausa nii paljude, et tekib küsimus, kas kellelgi üldse on täiesti terve armastuse anum? 

Ma usun üha enam, et on. Ainult et – need on inimesed, kes on ise selle anuma ära parandanud. Ning on valmis seda tarvidusel uuesti tegema. Võiks lausa öelda, et oma armastuse anuma põhja parandamine on omamoodi täiskasvanuks saamise riitus. Selleks ei pea isegi teadma, miks põhi katki läks.  Vaid otsustama, et selle parandamine on meie endi kätes. Ning et see ei ole töö (nagu see “suhte-nimel-tuleb-tööd-teha töö”). Vaid et see võiks ju olla hoopis põnev ja mänguline, ja samas midagi sama elementaarset ja kerget kui igapäevane hambapesu. 

Kuidas parandada ja täita armastuse anumat? 

Armastuse anuma paikamine võiks olla ka üks mõnus suvine tegevus. Aga – ära tee seda enesearengu pärast, tee seda lihtsalt huvist iseenda ja elu vastu. Loo seda nagu kunstiteost.

Kõige lihtsam variant on võtta paber (vähemalt A3, aga kujutan ette, et vineerplaat või lõuend sobib ka päris hästi) ja alustuseks joonistada sinna peale üks anum – see ongi sinu armastuse anum. Selle anuma kuju ja suuruse määrad sa ise, samuti need kohad, kust see katki on. Aga harjutus sobib kindlasti ka kõigile, kes tunnevad, et tema armastuse anum on täitsa terve, aga lihtsalt tahaks mõnd ilusat meelelahutust. Kindlasti ei ole kedagi, kelle armastuse anumal oleks põhi täiesti alt ära kadunud. Kuigi mõistus võib seda mõnikord väita (sest kannatusi on olnud palju ja paremaks ei näi minevat), siis tegelikult see ei saa olla tõsi. Sest vastasel juhul sa ei oleks elus. 

Igal juhul – joonista anum. Ja siis hakka seda loovalt täitma ja parandama. Iga päev lisa sinna midagi, mis sulle rõõmu on teinud. Tee seda joonistades, kirjutades või lõika/rebi nt ajakirjadest pilte, mis selle kujuteldava rõõmuga kokku sobivad. Katkised kohad paranda enda valitud materjaliga – võid need päriselt kinni nõeluda, kleepida sinna midagi, mis sinu jaoks anuma vastupidavust sümboliseerib ja miks ka mitte lisaks joonistada kedagi, kes edaspidi parandatud pragude ja aukude eest hoolt kannab (aga see võiks olla keegi abstraktne, mitte nt sinu abikaasa või laps või mõni muu lähedane). Et sinu süda oleks rahul ja sa ei peaks enam sellele mõtlema, et põhi uuesti katki läheb ja armastus ära voolab. Võib olla hoiab keegi seda hoopis väljastpoolt?

Kui anuma põhi on vooderdatud, siis 21 päeva jooksul lisa sinna anumasse joonistades, kleepides või kirjutades sümboolselt vähemalt üks rõõm. See võib olla selle päeva rõõm, aga võib olla ka mõni lahe kogemus, mis meenub varasemast ajast. Mõni sinu enda saavutus. Mõni inimene, kelle puhul tead, et ta tõesti sind päriselt armastab. Ja sina teda ka. Mõni hea nali. Keskkooliaegne lemmiklaul. Mõni täitunud unistus. Võib olla ka mõni praegune unistus, millele suudad tõesti mõelda kergusega. Siiski oleks kõige parem lisada asju, mida me ei igatse, vaid mis juba on meie elus täiesti kindlalt olemas. 

Rõõmude tähistajaiks sobivad hästi ka looduslikud objektid – puukoor, taimed, teokarbid, linnusuled. Miks ka mitte väiksed kivid, mida kleepida saab. Tee sellest enda jaoks mäng, iga päev kingib sulle midagi, mida saad armastuse anumasse salvestada. Loomulikult võid tehnikaid kombineerida, nii on veelgi lahedam. Lähtu oma sisetundest. Kui anumasse enam midagi ei mahu, võid vajadusel kleepida taiese tugevamale alusele ja miks ka mitte ära raamida. Loomulikult võid teha sellise armastuse anuma (või mitu), mida täidad terve suve jooksul. Siis on sul sügiseseks pööripäevaks ikka hea hulk elurõõmu salvestatud.

See töötab. See tõesti töötab. Ja see töötab sellepärast, et psüühika õpib niimoodi midagi iga päev. Loovalt ja kergelt. Ja sellepärast sa usud seda tulemust – sa ise lood selle. Ning seda protsessi ei saa keegi sinult ära võtta. Lisaks – sa saad seda kogu aeg vaadata, kui peaks kahtlusi tekkima, kas armastuse anumaga ikka kõik korras on.

Järgmine kord võib juba proovida suuremate panustega. Miks mitte teha endale ka savist armastuse anumat ja panna sinna aeg-ajalt unistusi hoiule, et nad suurema hoo sisse saaksid? Variatsioonide arv on lõputu. Lihtsalt usalda oma loovust ja vaistu. See järjepidevus tasub end ära.

Olulisim veel kord – kandku seda protsessi ennekõike rõõm olemasolevast.

Päise portreefoto autor: Priit Simson/Delfi Meedia

Õpituba “Metafoori mõjujõud”
26.07.2026.
Maarjamäel, ühes lopsaka tagaaiaga majas
10.30–18.30

Maailm on ratsu. Elu on ookean. Eesti on metsmaasikas. Meie linn on linnulaat.
Võta mustade metsade kukilt oma murede tunane rüü. Kogu elu on tee.

Metafoor on aju salakeel – see pole lihtsalt kaunis väide, vaid kandev ja praktilise väärtusega teadmine. Lisaks sellele, et tabav kujund muudab iga teksti mõjusamaks, aitavad metafoorid ka mõista paremini oma siseilma ja teha teadlikumaid valikuid. Sest keele sügavamad kihid aitavad meil luua sidet oma meele sügavamate kihtidega. Mõnes eluolukorras võib õige kujundi leidmine säästa väga palju tundeid ja muid ressursse. Õigesti tabatud kujund võib olla ka suureks abiks nii raskete kogemuste läbitöötamisel kui ka oma ellu teadlikult kerguse loomisel – sest metafoor aitab teha ilmsiks ja töötada läbi alateadlikke hoiakuid. Metafoor aitab ka tunda ja tunnistada oma tunded ära ilma neisse takerdumata.

Juuli viimasel pühapäeval avastame metafooride jõudu läbi loovkirjutamise ja teiste loovtehnikate. Kogeme metafoori elustavat ja teraapilist jõudu. Et kogemus oleks veelgi rohkem päris, soovitan õpituppa tulla ühe teemaga/küsimusega oma elust, mida päeva jooksul avama ja avastama hakata. Mõtle, missuguses eluvaldkonnas sooviksid sa praegu muutust? Läheneme teemale kerguse, mängulisuse ja huviga. Keskendume lahendustele ja protsessile. Teooria ja praktika käivad käsikäes, nagu ikka. Keeleteaduse sügavikesse siiski me ei kao. Jääme ennekõike tunnetuse ja ausa lõbutsemise juurde.

Grupp on väike – maksimaalselt 7-8 inimest.
Õpipäeva hind: 175€ (hinna sees sisalduvad ka suupisted, kohv-tee-vesi ja kerge lõuna). Kui on täiendavaid küsimusi, kirjuta või helista julgesti. Vastan rõõmuga.

Ja väga loodan kohtuda!

Nii, kui nüüd tõesti keegi peaks lisaks sellele võrdlemisi pikale kuukirjale veel tahtma minu mõtteid kuulda ja/või lugeda, siis panen siia alla mõned lingid, mille kaudu seegi võimalik on. Igaühe kohta neist võiks muidugi veel nii mõndagi lisada-täpsustada-selgitada. Et kuidas ma tegelikult tahtsin, et oleks ja mis lõpuks ütlemata-parandamata jäi. Aga ma ei tee seda, sest harjutan hetkel perfektsionismist vabanemist ja selle juurde käib ka 70% reeglist kinnipidamine. Et kui miski 70% ulatuses õnnestus, siis järelikult õnnestus. Ja rohkem oma pead ma sellega ei vaeva. Ja no need kõik olid tegelikult päris mõnusad kogemused ka. Loodan, et seegi kumab läbi:

Delfi intervjuu HeadRead festivali raames:
Rubriik Kirjanik loeb ajakirjas Looming (6/2026)
Suviste lugemissoovituste jagamine koos Maarja Vaino ja Ilona Martsoniga Vikerraadio saates Loetud ja kirjutatud.

Igal juhul, hästi õnnelikku suve teile, armsad inimesed!
Raamatuga ja vahepeal ilma ka, loomulikult.

Pärjaga foto kirja päises: Priit Simson/Delfi Meedia

Tlk. Hendrik Lindepuu

Elu on ainus viis 
lehte minna,
hingeldada liival,
tõusta tiibu lehvitades õhku;

olla koer
või silitada tema sooja kasukat;

eristada valu
kõigest, mis seda pole;

olla osaline sündmustes,
seista vaatepildile,
otsida vigadest kõige väiksemat.

Erakordne võimalus
mäletada hetkeks, 
millest räägiti
kustutatud lambi ümber;

ja et korra vähemalt
komistada kivi otsa,
saada vihma käes läbimärjaks,

kaotada võtmed rohu sisse
ja saata pilguga sädet tuules;

ja pidevalt millestki tähtsast
teadmatuses olla.