Alustame pakilisimast  – homme, 25. märtsil on Hilaria ehk naerupäev, mida vanad roomlased äärmiselt oluliseks pidasid. Ning miks mitte seda traditsiooni kiiresti üle võtta. Hilaria oli päev, mil anduda rõõmule ja naermisele, et tähistada niimoodi koosolemist ja kevade saabumist. Naerda tuleks sel päeval vähemalt seitse korda. Sest seda pidustust peeti kõigi jumalate ema Cybele auks, kellele inimeste naer väga meele järgi oli. Mis ei olnud tihti kiuslike vana maailma jumalate puhul kuigi tavaline.

Oma rõõmude märkamine on oluline. Seda teemat puudutatakse vaimse tervise kontekstis üha enam, ometigi tundub, et ikka veel on liiga paljude meelest rõõmustamine hobi, milleks asjaliku (loe: tõsiseltvõetava) inimese päevakavas liiga palju aega ette nähtud ei ole. Pealegi, meid on ju välja õpetatud, et pill tuleb pika ilu peale. Aga mis siis, kui ka rõõmu kohta kehtib hoopis loodusseadus, et kus on, sinna tuleb juurde? 

Ja selles valguses võiks ju alustada iga argipäeva tegevusega, mis toob sulle rõõmu. Põimida midagi mõnusat isegi kõige tihedamasse hommikusse ja otsustada, et sellest saab päeva noodivõti. See võib olla seesama tee- või kohvitass, mida niikuinii jood, aga mõtle seda tehes nüüdsest läbi, mida oma päevalt ootad. Või siis tee igal hommikul üks väike tants. Kas või hambapesu ajal. See tõepoolest annab päevale värvi juurde. Ja hakkab kasvatama soovi lisada mängulisust ka teistesse tegemistesse.

Eks mõttemustrite muutmine ongi muidugi energiamahukas ettevõtmine. Meie aju on ligikaudu  ⅔ ajast ikka veel hõivatud ohtude ja hirmude vältimisega ja nende kõrval tunduvad rõõmud tühised pisiasjad. Lisaks peetakse rõõmsameelseid inimesi siinmail tihti eluvõõrasteks. Et kui tundub rõõmsameelne, ju siis pole veel piisavalt elu näinud. Aga ehk ongi rõõmu leidmine ja selle juurde jääda püüdmine inimese elutöö? Pidada kõige kiuste aardeks naeru kergemeelses suus ja rituaaliriistaks narrikuljust nagu sõnas Artur Alliksaar.

Õnneks kinnitab ka üha enam uuringuid, et rõõmustamine on tõepoolest elutähtis oskus. Ning isegi kui oled end pidanud terve elu pigem tõsiseks või nukrameelseks inimeseks, on sul soovi korral igati võimalik oma aju ümber õpetada. 

Seda tänu neuroplastilisusele, ehk aju võimele end muuta vastavalt sellele, millele me keskendume. Ja käsitsi kirjutamine asjadest, mis meile rõõmu teevad, on üks lihtne, aga tõhus viis kuidas oma ellu rüha rohkem rõõmu luua. Miks mitte alustada just sel kevadel oma rõõmude päeviku pidamist? Loomulikult võib seal olla ka pilte, joonistusi ja muud sinule omast.

Eriti tõhus on rõõmsate sündmuste kirjalik ülestähendamine siis, kui kirjeldada neid olevikus ja läbi erinevate meelte (maitsed, lõhnad, värvid, helid jne). Niimoodi avardame nende sündmustega seotud meelelisi aistinguid ja laiendame seoste võrgustikku, mis meil ajus rõõmude ja hea enesetunde kohta on. Ja aju peab ju esmatähtsaks seda, mille kohta tal on kõige rohkem infot. Et siis – anna oma ajule teada, et rõõm on sulle oluline ja avasta, kuidas ta hakkab sulle üha enam rõõmutundmise võimalusi ette söötma.

Lisaks on selgunud, et ka koormavate mälestustega toimetulemiseks ei pea me keskenduma ainult sellele, mis meid vaevab ja lahendamist vajab. Rõõmudele (ka minevikus kogetuile) keskendumine on teraapilisest aspektist täpselt sama tõhus kui murekohtadega tegelemine. See aitab luua meie sisemaailma juurde tasakaalu. Teha nähtavaks ressursid – kõik selle, millele saame elus toetuda.

Naermine ja naljategemine iseensest on teadupoolest samuti tervislik – see maandab sisemist pinget ja aitab stressiga toime tulla. Ning mõnikord võib olla huumor ainus vahend, mis aitab mõistuse juurde jääda. Üks kõnekas näide võllahuumorist, mis mulle ikka ja jälle meenub, on pärit Kurt Vonneguti autobiograafilisest teosest “Kodumaata mees”:

“Elus on olukordi, mis on nii lootusetud, et igasugune kergendus tundub kujuteldamatu. Kui meid Dresdenis pommitati, istusime keldris, käed üle pea, juhuks, kui lagi alla peaks kukkuma. Korraga ütles üks sõduritest – nagu oleks ta krahvinna oma mõisas külmal ja vihmasel õhtul: “Huvitav, mida küll vaesed inimesed täna teevad.” Mitte keegi meist ei naernud, aga meil oli siiski hea meel, et ta seda ütles. Vähemasti olime ikka veel elus! Tema kinnitas seda.”

Öeldakse, et naer on lühim tee kahe inimese vahel. Eriti tore on muidugi spontaanne naer – ka siis kui hakkad mõne võõra inimesega samal ajal sama asja üle naerma. Saab üllatuda, et näiline võõras saab vähemalt sel hetkel maailmast samamoodi aru kui sina. Mis muidugi nüüd meenutab mulle, et Tammsaare 140. sünniaastapäeva tähistamisel Estonias kõlas lavalt üks mõttetera Jeesus Kristuse kohta, mille peale naeris terves saalis kuuldavalt ainult kaks inimest. Mina, ja peapiiskop Urmas Viilma, kes istus mu selja taga. 

Et siis – naer on püha.

Naergem julgesti ja südamest!

Kus me sel kevadel kohtume?

Mida ma juba võin öelda, on see, et 25.–26. mail toimub Kärdlas Kordoni kunstiresidentuuris üks eriti mõnus Sõnade salaelu nädalavahetuse kursus. Mind juba praegu teeb elevaks selle paiga loominguline potentsiaal. Ja mõelge – varasuvine Hiiumaa! Kursus on jõukohane kõigile kirjutajatele ja avastajatele. Täpsem info kursuse kohta ilmub õige pea ka Biblionaudi kodulehele ja teistesse kanalitesse. Kel tekkis põletav huvi, kirjuta muidugi kohe, ja räägin lähemalt.

Ja muidugi on tulekul naiste loovuslaager Pärnumaal Vangol. Ühes mõnusamas ja metsikumas paigas, kuhu Eestis seni sattunud olen. Isutekitajaks lisasin nüüd ka blogisse valiku eelmise aasta laagris sündinud tekstidest. Neid tuleb vaikselt juurde ka, hoidke silma peal.

Ning nüüd teadaanne – otsin koostööpartnerit Tartus! Nimelt, mulle ikka ja jälle kirjutatakse ja küsitakse, kas ma juba tulen sinna kursust tegema. Minu aus vastus on see, et ma südamest soovin tulla. Aga tahaksin väga, et mul oleks Tartu-poolne koostööpartner (nagu teiste linnade puhul juba tekkima on hakanud), kes hoolitseb sobivate ruumide leidmise ja muu praktilisema eest. Ideaalne muidugi oleks see, kui sul juba on endal pakkuda sellist mõnusa atmosfääriga ruumi, kuhu nii 12-inimeseline kirjutamisgrupp mõnusasti ära mahub.

Tahaksin kedagi, kellega arutada nii kursuse planeerimisega seotud küsimusi kui loomulikult jagada rõõme. Mida ikka tõesti jätkub mõlemale osapoolele. Et siis – kui sa tunned kirjelduses ära iseennast või tead kedagi, keda selline võimalus huvutada võiks, palun anna märku. Ehk teeme ühe Tartu kirjutamiskursuse?

Aga mis saab siis, kui rõõm valib sinu?

Seekordne kirjutamisülesanne on ka loomulikult rõõmust. Et siis – meenuta nüüd, millal viimati rõõm sinu välja valis? Kirjelda seda hetke sinule sobival moel – kus sa viibisid ja mida parasjagu tegid? Mida sa nägid? Kuidas sa rõõmule vastasid? Mis edasi sai? 

Avasta, kuhu su mõtted ja kirjutusvahend sind sel korral viivad. Ja tunne, kuidas rõõm kontides surisema hakkab. Võid valida oma teksti alguspunktiks mõne rea luuletusest, mis sind enim kõnetab. Ja kui tahad selleks kevadeks endale lubadust anda, siis miks mitte teha seda harjutust iga päeva lõpus või vähemalt kolmel päeval nädalas?

Või siis lihtsalt – rõõmusta rohkem, rõõmusta aktiivselt ja ära oota selleks ideaalset hetke, et rõõmu väärida. Lõõgastu. Kirjuta omanäolisi ridu, kanna riideid, mis teevad su tuju heaks, laula täpselt selle häälega, mis sul on, ja suhtu toetava huumoriga kõigesse, mis ei ole täiuslik. Iseendasse ennekõike, loomulikult.

Mina olen nüüd vähemalt kolm päeva aktiivselt rõõmus selle üle, et see kuukiri sai lõpuks valmis. Loodan, et minusuguseid on siin veel.

B.

Kollaaž – Laura Jüristo
Portreefoto – Ester Urbala