“No ja luulet kirjutav inimene ju teeb veel ennast eriti haavatavaks.” Ma ei tea, mitu korda seda lauset elus kuulnud olen. Aga seda on olnud palju. Liigagi palju. Hiljuti kuulsin taas. Ja kui nooremana ajas see mind lihtsalt natuke närvi või segadusse, siis nüüd tegi mõtlikuks.

Esiteks, jäin mõtlema loomulikult selle üle, et ma ei ole kunagi saanud aru sellest, miks peetakse luuletajat haavatavamaks kui romaanikirjanikku. Või kui täpsem olla – jaa, ma saan aru, et ajalooliselt on tõesti luulet peetud isiklikumaks žanriks. Sest on arvatud, et luuletaja räägib ju alati ikka iseendast ja oma hingesoppidest, mis sest et müstilise luulemina kaudu, mille fiktiivsust siiski paljudel keeruline uskuda on. Samas kui romaanikirjanik ei räägi ju kunagi endast, vaid alati “teistest inimestest seal, keda tema lihtsalt oma elutarga pilguga jälginud on”. Isegi kui kasutab mina-vormi. Aga kirjandusväli on väga palju muutunud ja ma arvan, et need seisukohad vajaksid ammu revideerimist. See on muidugi suur üldistus siin, aga eks seda ole ka see vaese haavatava luuletaja kontseptsioon iseenesest.

Aga teine, tegelik põhjus, miks ma sellele vestlusele pikemalt mõtlema jäin, oli hoopis see, miks haavatavus tundub üks kohutavamaid asju, mis inimesega võib juhtuda. Kui aeg-ajalt fassaad mureneb ja tuleb ilmsiks, et tegemist on siiski inimesega, kellel on tunded, mitte raudrüütli või lausa psühhopaadiga. Miks on nulltasand ehk meie kultuuriline normaalsus haavamatus?

Eks muidugi osa põhjusest peitu selles sõnas endas – kes ikka tahaks endale haava. Kes tahaks tunda valu ja tegeleda ravitsemisega, riskida sellega, et ta saab haiget. Et selles mõttes muidugi ei seostu haavatavus millegi meeldivaga. Samas, (näiline) haavamatus ju ei vabasta valust. See lihtsalt sunnib valu varjama. Ega võimalda seetõttu ka haavu ravitseda. Ja mis veelgi olulisem – see ei võimalda küsida abi.

Aga kuidas oleks siis elada täiesti haavamatuna? Kuidas oleks olla nagu tänavune kevad – formaalselt kohal, aga tegelikult hoida distantsi, avaneda mõnel üksikul päeval, aga muidu hoida stabiilset jahedust? Ma usun, et meist paljud kahjuks teavad seda tunnet. Vähemalt mõnes elusituatsioonis.

Kui palju on sinu elus inimesi, kellega suheldes sa just kui oled kohal – aga tegelikult emotsionaalselt (ammu) enam mitte? Miks? Kas oled solvunud mingi vana lahendamata asja peale või lihtsalt arvad, et teine vajab suhtlust rohkem kui sina? Või on teie vahel mõni muu mõttekonstruktsioon? Miks sa ei luba endal vaadata seda olukorda oleviku silmadega? Või igaviku pilgul?

Inimene on alati õrnas eas, ometigi me pingutame uskumatult palju, et oma õrnust varjata. Vastastikku. Ja maksame selle eest päris kõrget hinda – sisemise üksilduse näol, näiteks. Elades kõrvuti, aga mitte koos. Tõsi on see, et valu kogeme me elus kõik – ja seega võiks vähemalt hoolitseda selle eest, et meie kannatused oleksid mõttekad. Seejuures, et kui tunneme kaotusvalu, siis selle pärast, mis kunagi tõepoolest oli, mitte selle pärast, mis jäi olemata. 

Kuni me end olevikule ei ava ja konfliktides lahenduste poole ei püüdle, elame me äraolnud aega. Oleme kinni möödunus. Nagu see kevad elab veel talves. Ning samuti ei avane me haavamatuse rüüd kandes sügavale rõõmule ja lähedusele.

Kui ei suuda silma vaadata ja päriselt vabandust paluda, siis ei saa olla ka päriselt lähedane. Sest tõenäoliselt ei suuda siis ka silma vaadata ja öelda häid sõnu. Emotsionaalne lähedus tähendab kontrollist loobumist, olevikku astumist, elule avanemist. Kõik saame ju aru, et haavamatu Vargamäe-Andres ei olnud just imetlusväärne kuju millegi muu kui oma töövõime poolest. Ma ei usu, et sisimas keegi tahaks olla selline abikaasa või isa või ema või laps või sõber. Ma ei usu, et Andres ka tahtis.

Kui ei ole haavatavust, ei ole ka avatust elule. Ja siis võib elu jääda ukse taha. Nagu juhtus ka filmis “Kõik me võõrad”, kus Andrew Scotti tegelane jätab Paul Mescali kehastatud Harry ukse taha, sest ta ei suuda nii palju elu korraga vastu võtta. No ja…jah. Ma arvan, et ma ei saa sellest filmist veel niipea üle, aga see iseenesest sobib mulle hästi. See samuti pani mind mõtlema haavatavusest kui jaatusest elu suunas. Jah, ma vaatan, mis saab, ma lasen elu sisse. Isegi kui see tekitab minus segadust. Eriti siis, kui tundub, et elu pole mulle varem midagi sellist pakkunud – ehmatavalt ilusat olevikku.

Ning mis puutub kirjandusse või muusse loomingusse – loomulikult on üheks meisterlikkuse märgiks oskus balansseerida isikliku ja universaalse vahel. Käsitleda ka isiklikku teemat üldistusjõuliselt. Aga üldiselt ma usun, et loovalad on üks parimaid viise mitte lasta elus tekkida haavamatuse illusioonil. Sest looming, milles puudub haavatavus, on tasapaks. Olgu ta nii intellektuaalne või õilsaid ideid teeniv kui tahes. Selles puudub ehedus, puudub elu. Sellega ei pea ma muidugi silmas, et pihtimuslikkus on kindel tee võidule – absoluutselt mitte. Haavatavus loomeprotsessis tähendab olevikuga kontaktis olemist, protsessi usaldamist, mõistuspärase minetamist loomisfaasis, keskendumist sellele, mis sulle päriselt korda läheb. Iseenda avamist millelegi, mis jääb alati olema mõistatuslikum ja suurem kui sina ise.

Niisiis, haavatavus on ilmselgelt rohkem elamise moodi kui haavamatus. Ja ehk avaneb ka see kevad siis, kui oleme ise esimese sammu teinud. Võib-olla see ongi meie tänavune tasemeeksam – kutsuda kevad esimesena sisse, lubada endil lahti sulada läbi eheduse ja läheduse.

Kus me siis kokku saame?

Mul on esimese hooga pakkuda selleks kaks suurepärast kohta.

Esiteks, juba kuu aja pärast, 25.–26. mail, toimub Kärdlas Kordoni kunstiresidentuuris Sõnade salaelu nädalavahetuse kursus. Veedame poolteist päeva mereäärses Kärdla kordonis ja tõesti lubame endal kirjutada. Loome ja avastame ruumi iseenda sees ja ümber. See saab olema väga mõnus, ma juba tunnen seda.

Kui maikuu lõpp ei klapi, siis avaneb uus võimalus kuu hiljem. Kohe Jaanipäeva järel, 25.06.–27.06, ootab naisi Naiste loovuslaager (kuhu muu hulgas täna hommikul palus oma naise kirja panna üks armastav mees!).

Vahepeal muutis laager ka natuke oma asukohta ja kuju, aga sisule jääme truuks – kirjutame kõik päevad värviliseks ja avaraks, ja kosutame-rõõmustame end ka muul moel. Tulime merele lähemale ja alustame nüüd päevakese varem Lääne-Virumaal Koolimäe loomemajas. Nagu varasemate aastate kogemus on näidanud, on laager suurepärane viis käivitada suvepuhkust. Isutekitajaks on blogis ka valik varasemates laagrites sündinud tekstidest. Neid tuleb vaikselt juurde ka, hoidke silma peal.

Kuidas algavad lood?

Hakkasin romaanide alguste mõju rohkem teadvustama pärast üht väljamaist loovkirjutamise kursust, kus kursuse juhendaja ütles meile, et tehke, mis te teete, aga ärge alustage raamatut ilmastikukirjeldusega. Olin temaga täiesti nõus, aga ühtlasi olen aru saanud, et paljud ei ole tema kursusele veel jõudnud. Sest lugusid, mille avanguks on ilmastiku- või maastikukirjeldus on maailmas küll ja veel, küll ja veel.

Lisaks meenub, et Margaret Atwood on kirjeldanud lõbusalt, kuidas ta proovis ükskord kirjutada romaani n-ö klassikalisi loovkirjutamise õpetusi järgides. Niimoodi, et loo kõigepealt tegelased, siis mõtle välja ajastu, tegevuspaigad, jutustuse kaar ja kõik muu kaunis. Ta natuke aega rassis selle kallal, kuni lõpuks otsustas – ei! Ma lihtsalt teen nii, nagu alati olen teinud – alustan jutustamist sealt, kust lugu algab. Lugu algab sealt, kus on pinge. 

Alljärgnevalt on toodud mõned raamatute algused, mis mind koheselt kaasa on viinud. Biblionaudi blogist leiad veel nii näiteid kui ka mõtteid selle kohta, mida teeb (või ei tee) meiega loo algus.

Lõpetaks õige vandudes?

Kuukiri on lõppemas, aga sel korral pole veel sõnakestki rahvakalendrist juttu teinud! Parandan selle vea kohe. Nimelt, õhtul enne maipüha, ehk siis 30. aprillil, on ka traditsiooniline paganlike pulmapidude aeg (palun mitte segamini ajada satanistlike pidudega, see on midagi hooooopis muud). Ja isegi kui sa pole ei see ega teine ega plaani kunagi abielluda, siis see keldi pulmavanne iiri-ameerika kirjaniku ja müüdiuurija Morgan Llywelyni sulest võiks sulle ikkagi meeldida.

Loe ja tunneta – millega oled selles nõus, millega mitte? Kutsun julgesti üles ka kirjutama oma versiooni – oluline on ju teada, milleks sa valmis oled. Võid selle toel kirjutada ka ilusa kevadise tõotuse iseendale ja niimoodi end elule rohkem avada. Mängi julgesti!

Nüüd kohe saabki see kuukiri läbi. Saadan enne veel teile tervitused Riiast, kus valitsevad hetkel troopilised meeleolud – siin on puudel lehed ja täna linna tulles ei olnudki tarvis mantli ja kleidi vahele paksu kampsunit panna. Peagi lähen rongiga Jelgavasse, ootused on ilmselgelt kõrged.

Jääge ilusaks, kohtume hiljemalt mais!
(ja et siis teil kellelgi poleks enam mantlit seljas)

B.

Kollaažid ja illustratsioonid – Laura Jüristo
Portreefoto – Ken Mürk / ERR