“Lugesin üks päev kokku, et hetkeseisuga on mul ennast pesta aidanud viis inimest – kolm naist ja kaks meest. Ja no kui aus olla, siis…ma tegelikult seda ringi väga palju suuremaks ajada ei tahakski!”

Ma hakkasin naerma, kui vanaema seda ütles. Sest see oli lihtsalt nii ehe. Loomulikult ta ei taha pesemisel abi vajada, aga eelmisel aastal ta kukkus vannitoas ja pidi tunnistama, et tal on nüüd üks täiesti uus hirm. Ta peab edaspidi paluma kedagi appi, kui pesema läheb. Kas või lihtsalt ukse taha ootama. Ja õnneks on tema ümber inimesi, kes tulevad hea meelega. Ja sugugi mitte kõik meist pole sugulased.

Muidugi võiks asjaolu, et muidu jätkuvalt täiesti iseseisev 90-aastane inimene pesemisel turvaisikut vajab, ühelt poolt näha traagilisena. Et see on märk pöördumatust hääbumisest, sellest, et eluringi otsad hakkavad varsti kokku saama. 

Teisalt võib näha seda elu loomuliku kulgemisena – see on see, milleni me jõuame, kui meil õnnestub elada terve elukaare jagu. See on meie maapealse elu loomulik osa. Vajada ja pakkuda hoolitsust – eri eluetappides eri moel. See on kaunis paratamatus.

*

Miks ma sellest räägin? Sest täna on aasta viimane päev ja see detsembrilõpp on üldse mingi kummaline liigaeg, mis paneb mõtlema elu suurte seaduspärade üle. Sest ma eile olin ise taas üks neist viiest inimesest (see on mulle kerge, sest vanaemaga on lõbus – mis sest, et ta ise seda ei usu). Ennekõike meenutavad need pesukorrad mulle lapsepõlve saunaskäike – toona lihtsalt aitas tema mul iseend pesta. Nüüd on rollid vahetunud, aga tunne on sama. See, et aastad lõppevad ja algavad, on maailma kõige loomulikum asi. Ja see, et me vananeme ja muutume, on sama loomulik. Üks ring saab täis ja algab teine. Nii on see alati olnud.

*

Olen mõelnud, et vananemise teeb hirmutavaks ennekõike sisemise küpsuse puudumine. Nii individuaalsel kui ühiskondlikul tasandil. Alustuseks – pingele, mis tekib paratamatult vananeva ihu ja igavest noorust ihaleva vaimu vahel, on rajatud terve ilutööstus. Võidujooksule, mille oleme ette kaotanud. Alternatiivina võiks lihtsalt nii kaua kui võimalik püsida tervena ja mõnuleda (ka) oma kontide naksumist kuuldes. Näe, ragisevad, järelikult olen veel elus!  Muidugi on peamine küsimus kõigi elukaare etappide väärtustamises. Ja seeläbi kõigi inimeste väärtustamises – nende vanusest hoolimata.

*

Umbes kümne aasta vanuselt hakkas minuga kaasas käima üks pilt vanast valgete juustega naisest, kellel on seljas violetne kleit. Naisest, kes seisab kuskil õunaaias ja vaatab ainiti minu poole. Ta ootab mind. See naine ei meenutanud ei kumbagi mu vanaema ega ühtki teist vanaprouat, keda kohanud olin. Võimalik, et nägin teda kõigepealt üldse unes. Ajapikku sain aru, et seda naist ei olegi veel maailmas olemas. Sest see olen ju mina ise. Ühel päeval.

Ja ta hakkas mind üha enam huvitama. 

Teismeeast alates mõtlesin temale üha tihemini. Ma arvan, et varajastes kahekümnendates oli aegu, mil see naine oli ainus, kes mind sisimas püsti hoidis, enda poole tõmbas. Tema olemasolu oli mulle ainsaks usaldusväärseks garantiiks, et ma elan kõik selle üle, millega elu mind silmitsi pani. Ma usaldasin teda – ta ootab mu ära. Järelikult on mul mõtet edasi minna. Järelikult polegi muud võimalust.

Võimalik, et selle õunaaia-naise olemasolu mu elus on kujundanud ka minu suhtumist vananemisse. Kohtumine järgmise versiooniga iseendast on alati tekitanud rohkem elevust kui hirmu vananemisega kaasnevate muutumise ees. Sest minu ja õunaaia-naise vahele jääb veel väga palju naisi. Ja ma tahan neist igaüht tundma õppida – enne kui nad kaovad, enne kui nad muutuvad. Küpsemine on elevusttekitav ja vananemine on luksus – elada terve elukaare jagu, õppida neid iseenda erinevaid versioone tundma, on ju tegelikult õnn.

*

Vananemise välised ilmingud ei ole mind kuigi palju kohutanud. Just need, mis seda va ilu närbumist ette kuulutavad. Avastasin oma peast kaks esimest halli juuksekarva 28-aastaselt ühes Baierimaal asuvas vannitoas, lämmatavalt roosilõhnalises linnas, päeval, mil väljas oli 40 kraadi kuumust. Need ootamatud hõbeniidid sobisid sellesse atmosfääri suurepäraselt. 

Ma kitkusin need välja. Ja samas naersin enda üle. Kuidas eitus ikka on see esimene reaktsioon. Ausalt öeldes olin üllatunud, et need alles nii hilja tulid. Tundsin end toona suurema osa ajast pigem vanana. Oluliselt vanemana kui praegu, mis sest, et saan nüüd igapäevaselt sotsiaalmeediast reklaame “botox kurjusekortsule”. Muuseas – see ei ole kurjusekorts, vaid sellise inimese nägu, kes on pühendanud suure osa oma elust süvenenud mõttetööle.

*

“Kõik need inimesed, kes sa olema saad, sa tegelikult juba oled. Kõik, mida sa otsid, juba on sinu sees olemas. Rõõmusta oma kannatuste üle, sest tänu neile jõuad sa ükskord minuni,” ütleb peategelasele hääl tulevikust Tšiili avangardgeeniuse Alejandro Jodorowsky filmis “Tants reaalsusega”. Tegelase kõrges eas tulevikumina, kes hoiab sõbralikult käest kinni oma surmal.

Olin omal ajal seda filmi nähes hämmeldunud, sest midagi sellist olin ise juba elus ette kujutanud. Ja sain aru, et tõenäoliselt on paljud meist alateadlikult ühenduses järgmis(t)e versiooni(de)ga iseendast. See on põhimõtteliselt instinkt. Ning mõnikord on päris põnev ka seda lähemalt uurida. 

Tulevikumina kaudu olevikumina toetamine on ka teraapiavõte. Võib näiteks kirjutada kirju tuleviku iseendale ja siis lasta tal endale vastu kirjutada. Ehitada silda, vaadata, mis veel ilmsiks saab.

Jodorowsky on hetkeseisuga 95-aastane, elab Pariisis, laob inimestele tarot’ kaarte ja teeb vist jätkuvalt natuke teraapiat ka. 

See vana violetses kleidis naine on minu jaoks püha naine. Tema silmad on näinud kõike seda, mida mina praeguseks juba olen näinud, ja väga paljut veel. Tean, et mis iganes hinnanguid ma endale sel teekonnal ei anna, ükskord jõuan ma temani. Temani, kes jälgib mind ka praegu. Temani, kes vaatab kunagi tagasi mu tuldud eluteele ja näeb kõike selgemalt. Armulisemalt. Ja kes teab, ehk kõnnime isegi mõnda aega koos – ehk on tema taga veel keegi, veel mõned naised, keda ma praegu lihtsalt ei näe. Sest kõigeks on oma aeg.

*

Ääremärkus: natuke aega pärast pesemist tuli vanaema minu tuppa kartulikrõpsude gigapakiga ja küsis, kas ma seda endale ei tahaks. Et see oli jõulupaki sees, mille tegi talle tema 92-aastane naabrinaine Vilma (Vilma tundub üsna badass). Ja see gigapakk on nüüd mu kõrval kirjutuslaual, aga ma ei ava seda. Püüan pidada vastu kuni ühel päeval selle violetse kleidi selga tõmban. Vastasel korral kardan, et see lihtsalt ei mahu mulle selga. Ja siis käriseb kogu kontseptsioon lahti.

*

On üks vana lugu mehest, kes oli elanud nõnda huvitaval kombel, et sai pärast surma valida, kas soovib minna taevasse või põrgusse. No ja ta siis uuris Peetruse käest, et mis siis kuskil toimub. Et noo, kui ma lähen põrgusse, et mis siis seal on? Peetrus vastas, et põrgus pole esmapilgul midagi viga, seal on kaetud tohutu suur ja rikkalik pidulaud, mille ääres kõik istuvad. Aga inimeste käed on sirged ega paindu – ja seetõttu nad ei saa endale toitu suhu panna ja on määratud igaveseks pidulaua äärde nälgima. Aga mis siis taevas on, uuris mees edasi. Taevas, sõnas Peetrus, on samuti kaetud suur ja rikkalik pidulaud, mille ümber inimesed istuvad. Ning samuti on inimeste käed liiga pikad ja jäigad selleks, et iseendale toitu suhu panna. Aga taevas mitte keegi ei nälgi – sest üle laua toidetakse üksteist.

*

Need taevad ja põrgud on ju meis endis, siinsamas maa peal. Ja selleks, et midagi päriselt anda, me peame ka olema valmis midagi vastu võtma. Vaid nii saame söönuks. Sest päris õudne oleks, kui sind toidaks üle laua keegi, kes ise sinu pakutud toidu vastuvõtmiseks suud ei ava. Ainult anda ja mitte midagi vastu võtta on üks psühholoogilise vägivalla vorme. Lisaks – antu ei jõua kunagi päriselt kohale, sest sellel on eneseohverduse hõng juures. Seda tegelikult ei taheta vastu võtta. Antu väärtuse määrab tunne, millega andja annab.

Kõik muudkui võtavad ja mina ainult annan – kui see tunne sind tihti valdab, siis võta esimese asjana vastutus. Vastutus selle eest, kellele ja mida sa annad. Ja missuguse tundega. Kui annad tõesti musta auku, siis vali ümber. See samuti on sinu enda vastutus.

*

Ääremärkus: see muidugi ei lakka vist ealeski üllatamast, kuidas inimsuhted on kõige olulisem ja samas kõige keerulisem osa meie maapealsest elust. Kuidas meie ajud on niimoodi ehitatud, et võid armastada kedagi kogu südamest ja samal ajal minna mõni päev närvi selle peale, kuidas ta õuna hammustab. Või isegi mingit väiksema sümboolse tähendusega vilja.

*

Inimese kõige suurem varandus on olevik. See elu siin, ja teised inimesed meie ümber. Sest see on ainus koht, kus me saame midagi uut luua. Me oleme ainukordsed sähvatused – unikaalsed ja üürikesed nagu lumehelbed. Ning ma arvan, et kõige parem uusaastalubadus ongi olla iga päev elus. Olla kohal. Lihtsalt, praktiliselt. Kuulata, kõneleda, vaadata silma, puudutada. Lubada elul end vastu puudutada. Pakkuda toitu ja võtta toitu vastu. Ihu, hinge ja vaimu jaoks. Sest praegu on minu ja sinu maapealne aeg. Ja usud või mitte – see on üks suur püha. 

Teretulemast perekonda!

Kui oled viimase hetke otsustaja, siis on sul nüüd hea aeg tulla jaanuaris alustavale Perekonnaportreede kursusele. Natuke ruumi laua taga veel on. Järgmine kord tuleb see kursus tõenäoliselt 2025. aasta sügisel. Ja ma pole kindel, kas Tallinnas. Et siis – praegu on selline võimaluse aken. Lähemat infot saab kursuse kohta siit.

Võta aga üks kirjutusvahend ja mõnus märkmik ja tule leia oma õige koht perekonnaloos.

Ja kaks asja veel – ma ei hakka eraldi rubriiki neile tekitama. Esiteks, detsembrikuu alguses oli mul õnn ja rõõm käia koos Tiina Saar-Veelmaaga ETV 2 saates “Kultuuristuudio” ja arutleda kultuuri ja vaimse tervise seoste üle. Teema on lai ja mitmekihiline, saateaeg on piiratud, aga sissejuhatuse saime tehtud. Saadet saab huvi korral järele vaadata siit.

Lisaks – 9. jaanuaril 2025. saab Biblionaut 5 aastat vanaks. Suupisteid ma sel puhul ei paku, aga astun üles luuletajana Fotografiska keha-teemalise näituse “NUDE” lõpuüritusel. Et ehk kohtume seal? Sündmuse line-up on ka mulle endale elevusttekitav ja ülesehitus mõnusalt ebatavaline. Lähemalt saab olukorraga tutvuda siin.

Uue aasta poeetiline talisman

Teadagi, luuletus võib olla suurepärane õnnetooja ja tasakaalustaja. Eriti siis, kui see pähe õppida. Doris Kareva “Elul ei ole lugu” on üks neid tekste, keda julgelt uue aasta kaasteeliseks soovitan. Jääb lihtsasti meelde, on kerge südame kohal kanda ja on loomulikult täiesti tõene.

Elul ei ole lugu,
elu on loomine.

Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?

Kas on nii, et me saame
kõik nagu pälvime?

Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?

Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline –

elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.

Loomulikult võid pähe õppida ka mõne teise teksti, mis sind uuel aastal ergastada ja rõõmustada võiks. Aga see võiks olla eelistatavalt eesti autori oma – sest – meil hakkab ju Eesti Raamatu Aasta!

Kirjutamisülesanne: õnnepurk

Seekordne kirjutamisülesanne koosneb 365 väiksest ülesandest. Et siis – uusaastaülesannete klassika – homsest alates iga päev kirjuta üles üks hea asi, mis sellel päeval juhtus ja pane see sildike purki.
Ja siis aasta pärast tee purk lahti ja loe oma õnn üle ja kokku. Ja rõõmusta, sest tegelikult oli ikka päris hea aasta. Võid kuupäeva ka peale märkida igale sildile.

Kui aasta jooksul igapäevaselt purgile ligi ei pääse, siis saad lihtsalt teha märkmeid, ja jälle purgi juurde jõudes sinna vahepealse kohta lisandusi teha. Ma nüüd elus esimest korda proovin ise ka seda purki täitma hakata.

Lisaks – ma arvan, et rõõme tohib ka väiksemate intervallide tagant kokku lugeda. Ja tore on mõelda, et juba jaanuari lõpuks on 31 rõõmu kogutud.

Et siis – õnnelikku lõppu ja helget algust!

_{Kuukirja päisefoto autor on armas Maret Sarapu.
PS Ma igaks juhuks ikkagi ütlen seda ka, et ma panin selle kuukirja kokku tänase päeva jooksul. Et kui siin on mingeid erroreid, siis palun harjutagem armulikkust.}