On kirjanduse tund, ma olen 14 aastat vana, seisan klassiruumis ainsana püsti ja tunnen viha. Me pidime kõik tänaseks läbi lugema August Gailiti “Toomas Nipernaadi”. Hetk tagasi on aga selgunud, et olen ainus, kes raamatu tegelikult ka läbi luges. Ja millegipärast arvab õpetaja nüüd, et parim lahendus olukorrale on see, et jutustan kõigile oma klassikaaslastele selle raamatu ümber. Tahan või ei. Ja ma olen vihane. Mitte ainult selle väga kummalise pedagoogilise võtte peale, aga ka selle raamatu peale, millest ma rääkima pean hakkama. 

Jah, ma lugesin raamatu läbi, aga see ei meeldinud mulle absoluutselt. Või täpsemalt see peategelane, kes väntab ühest paigast teise, räägib naistele mingisuguseid hägusaid lugusid, ja siis jätab nad lootma – asjatult. Vahepeal väriseb kuskil metsas ärevushäirete käes, et siis edasi vändata. Mind ärritab, et ma olen üldse teada saanud sellise inimese olemasolust, et selline mees on kangelane, et need naised on nii lollid ja teda usuvad. Aga ma hakkan jutustama. Alguses vaevaliselt, siis üha rohkem sisse elades. Kui ma takerdun, küsib õpetaja minult suunavaid küsimusi. Üks neist osutub elumuutvaks. Kui olen jõudnud oma järelduse sõnastamiseni, et Toomas Nipernaadi on lihtsalt süüdimatu inimene, küsib õpetaja minu käest: “Aga kumb sinu meelest on parem variant – ja miks – kas see, kui keegi ütleb sulle kordki elus, et sa oled Seeba kuninganna, aga järgmine päev ütleb seda juba kellelegi teisele, olles sind unustanud? Või see, kui keegi sulle seda mitte kunagi elus ei ütlegi?” 

See oli murdeeas neiule muidugi võrdlemisi ränk küsimus. Vastasin vist midagi sellist, et no kui tõesti on ainult need variandid, ja sa elad kuskil süvalaanes, siis ehk on isegi huvitavam, kui keegi sulle seda korra elus ikkagi ütleb, et sa oled Seeba kuninganna. Saad ju seda pärast ka omapäi edasi olla, kui see sulle sobib. 

Ja olles selle vastuse välja öelnud, ma rahunesin. Mitte et ma oleksin hakanud Nipernaadit suurepäraseks meheks pidama – kaugel sellest, aga pidin tunnistama, et mulle meeldis õpetaja küsimuse ootamatus. Meeldis, et minu tulist veendumust võis panna küsimuse alla – pehmelt, empaatiliselt. Ja et tõepoolest on veel viise seda lugu tõlgendada – olenevalt elukogemusest ja -hoiakutest. Ka temperamenditüübist, kahtlemata.

Sain ka aru, et kirjanduse toel elu üle arutlemine on palju meeldivam ja loomingulisem kogemus kui konkreetsete elusate inimeste varjukülgedest rääkimine – ka eriarvamustega leppimine on lihtsam. Ometigi on kirjanduse üle arutlemisel meis aset leidvad muutused täiesti reaalsed – nagu on ka väärtused, mille eest nendes vestlustes seisame. 

Suur lugemus ei anna ju pelgalt võimekust rääkida raamatutest, see annab võimekuse rääkida elust. Täpselt ja tundlikult. Ning annab ka oskused elu poolt pakutud keerukates situatsioonides intuitiivselt paremini navigeerida.

*

Minult küsitakse ikka ja jälle, eriti nüüd raamatuaasta raames, kuidas lapsi lugema meelitada. Klassikaline vastus on  see, et loe ise lapse nähes, ja räägi temaga raamatutest, küll ta siis ka sellesse nakatub. Samas tean, et see ka igal juhul ei aita – ja see on ka ootuspärane, et kõigist inimestest ei kasvagi suuri lugejaid. Ometi on oluline, et me kõik suudaksime mõista keerukamaid tekste ja ka kultuuri, millesse me kuulume. Ning raamatud on sel puhul asendamatud abilised – meie keeleline võimekus on üks meie kognitiivse võimekuse alustalasid. Ehk siis peegeldab see meie võimet maailmast aru saada, selle varjundeid tajuda ja end väljendada. Ning need on ju eluks hädavajalikud oskused.

Kunagi, kui käisin oma tööga seoses igal aastal raamatulaadal müümas, kuulsin päris tihti pealt, kuidas mõni lapsevanem oma lapsele ühmas, et “ei saa rohkem praegu midagi, sul üks raamat juba on ju!”. Olgu, neid põhjuseid võis olla mitmeid, miks vanem niimoodi ütles. Aga ikkagi see pani mind mõtlema, et päris õudne võib olla elada lugemishuvilise lapsena kodus, kus lugemist ei väärtustata. Et ka selline asi on võimalik. Eks muidugi nendele lastele on lohutuseks ja inspiratsiooniks loonud Roald Dahl ka oma “Matilda”. Loodetavasti neil siis lubatakse see raamat osta või vähemasti laenutada.

Ja kuna ma juba sellele soonele sattusin, siis pean ka ära rääkima, et olen ükskord kuulnud lapsevanemaid kambakesi ahastamas, et nende lapsed peavad koolis “Naksitrallid” läbi lugema. Issand jumal, see on nii paks ju! See oli ikka parasjagu sürreaalne. Täiskasvanud inimesed, kes nutt kurgus arutlevad selle üle, et “Naksitrallid” on ebaõiglaselt paks raamat. Juba nende endi jaoks. Mis siis veel nende lastest rääkida.

Mõnikord mõtlen, et olla kirjandusõpetaja 21. sajandil tähendab automaatselt eripedagoogiks olemist vist. Kui mitte teatud sorti eriväelaseks olemist.

Aga üks rõõmus näide ka – töötasin eelmisel suvel raamatupoes. Ja kohtasin paljusid raamatuentusiastidest perekondi. Eriti hästi on meeles üks Hollandi pere, kus oli neli last ja iga laps pidi poest leidma endale ühe meeldiva raamatu – mida nad ka suure hooga otsima asusid. Nagu lihavõttejänese peidetud šokolaadimune. Oli lahe näha, kuidas need vanemad olid osanud teha raamatute otsimisest ja lugemisest seikluse – aareteotsimise, milles on ka see vältimatult  vajalik annus vabadust.

*

Kui rääkida erakordsetest kirjandusõpetajatest, siis muidugi on ka minusse jätnud kustumatu jälje Robin Williamsi kehastatud John Keating filmis “Surnud poeetide ühing”. Tähelepanuväärne on juba pelgalt see, et film, mille keskseks teemaks on kirjanduse õpetamine ja luule olemus, on saanud maailmakuulsaks (filmi treiler on muidugi 1980. aastate filmile omaselt pillav).

Kuigi kõik aktiivsed tegelased filmis on mehed ja loomulikult on seda ka luuletajad, keda käsitletakse, ei ole mind selle filmi puhul see isegi häirinud (seda peab muidugi tähistama, tooge šampanja välja!). Üks aspekt on ajastu faktorid, mida me tagantjärele muuta ei saa – elitaarsete poistekoolide mentaliteet oli, ja on kardetavasti ikka veel selline nagu filmis kujutatud. Ent just sellepärast on see film ka üks intelligentsemaid ja liigutavamaid käsitlusi (tõelisest ja näilisest) mehelikkusest, millega elus siiani kokku olen puutunud.

Soovitan tõesti väga – nii esmakordseks vaatamiseks kui uuesti kogemiseks. Minu jaoks on selle filmi puhul omaette katartiline kogemus olnud ka nende tunnetega tegelemine, mida tekitab selline aegadeülene inimtüüp nagu “nahahoidjad”. Need inimesed, kellel puuduvad aated, kes hoiavad alati selle poole, kelle käes parasjagu võim on. Need keskmised, kes alati koju tulevad. Sest kui pole põhimõtteid, pole ju ka põhjust nende eest seista. Juba hakkasingi jälle surisema. Pean ka filmi üle vaatama vist.

Oma kirjandusõpetajaga, kes mind Nipernaadist mõtlema ärgitas, kohtusin viimast korda 2020. aastal oma luulekogu “Hommikune vahetus” esitlusel Tartus. Õpetaja oli selleks ajaks juba üle 90 aasta vanune proua, aga vaimselt jätkuvalt suurepärases vormis. Olin tõeliselt üllatunud ja liigutatud, et ta minu raamatu esitlusele oli otsustanud tulla. Vestlesime, meenutasime, naersime. Lubasin kindlasti teetassiks talle külla minna, kui järgmisel korral Tartusse satun. Aga jäin oma lubaduse täideviimisega venitama, ja aeg sai kahjuks enne otsa. Õpetaja läks ära tähtede taha. Olen ikka ja jälle mõelnud, missugune see kohtumine oleks olnud. Ehk pean kunagi selle pildi lihtsalt valmis kirjutama. Siis saan aru. Ja rahu.

Olime mu kirjandusõpetajaga kahtlemata väga erinevad natuurid – tean, et ega ma kooliajal tegelikult tema lemmikõpilane ei olnud. Pigem tundus, et temas tekitas natuke hämmingut, miks on elu teinud ikkagi sellise imeliku nalja, et kirjandusest kõige enam huvitatud õpilane tema klassis on ühtlasi üks klassi rahutumaid ja allumatumaid. Mis sest, et üldlevinud arvamuse järgi on ju raamatusõbrad, eriti luulehuvilised, vist siiski pigem rahulikud ja mõ(is)tlikud inimesed. Olen ka ise alles elus hiljem aru saanud, et luuletajad on seda tegelikult siiski võrdlemisi harva. Kui üldse.

Aga meil oli selle õpetajaga ühine pühadus – kirjandus. Ja inimesed, kes armastavad kirjandust, ei häbene seda, et neil on hing sees. Inimesed, kes pühendavad end kirjandusele, ei karda tõde. Ei karda oma varju – isegi kui lähenevad sellele kaude, nad ikkagi lähenevad.

Ja lõpetuseks – eelmisel nädalal raamaturiiuleid sorteerides leidsin Gerald Durrelli raamatu “Loomaaed saarel”, mille seesama õpetaja mulle 6. klassis emakeeleolümpiaadil osalemise eest kinkis. Koos Kreekast toodud loorberioksaga. Selle raamatu sisekaanel on Jersey loomaaia kaart, mis tänasel päeval kannab Durrelli nime. Ma polnud pärast põhikooli lõppu seda raamatut vist isegi avanud. Aga nüüd, kui seda tegin, tundus korraga päris kummaline, et olen elus juba kahel korral Jerseyle ja sellesse loomaaeda sattunud (võin saata soovijaile kinnituseks fotosid leemuritest). Ning need reisid pole olnud sellest raamatust inspireeritud, need on aset leidnud hoopis teistel asjaoludel. Või olen jätkuvalt pisut naiivne selle osas, kuidas kirjandus tegelikult mu elu juhtinud on. Ja missugune võim on ühel heal kirjandusõpetajal.

Tiu-tiu, kevad tuleb!

Ja see tuleb ju alati ikka natuke samamoodi, aga ka natuke teisti.

Kuna aeg-ajalt keegi ikka uurib, millal jälle Perekonnaportreesid saab, ja kas saab ka teisipäeviti, siis – hästi! Pakun välja selles kevades veel ühe kursuse kuupäevad – alustaksime lõbusalt 1. aprillil ja lõpetaksime 20. mail (kindlasti teeme lõpukohtumise kusagil vabas õhus). Plaan läheb töösse, kui kursusel on vähemalt 4 osalejat. Kohtume ikka Rüütli ja Matilda juures, tasuda saab ikka endale sobivas tempos. Kaalu ise, või anna sõbrale teada. Lähem info siin.

Igasuvine kirjutamislaager tuleb tänavu ka, aga tõenäoliselt hilissuvel või varasügisel. Ma arvan, et lainetame mõnuga selle laulu- ja tantsupeo ära, elame juuli läbi, nopime augusti esimesed viljad ja siis hakkame kogetust jutustama. Midagi sellist. Annan infot jooksvalt igal juhul. Ning kui kellelgi on ideid, kus tänavust laagrit läbi viia võiks, andke teada, olen igati avatud. Eestis on nii palju lahedaid kohti, millest ma midagi veel ei tea. Aga tahaks teada!

Ja mainin ka selle ära, et olen tegelikult käinud sel aastal ka mitmel sünnipäeval ja ka juba ühel beebi tervitamise peol temaatilist kirjutamisringi juhendamas ja teeksin selliseid asju väga heal meelel veel. Et kui ka mina teid kusagile ei kutsu parasjagu, siis mind saab ikkagi külla kutsuda. Kevad ju tulekul, järgmise raamatu käsikiri on mul põhimõtteliselt valmis ja Nipernaadigi juba teeb oma rattale hooldust. Ega püsi minagi siis enam toas. Huvi korral anna märku [email protected] ja räägime edasi!

PS Teadke, et Biblionauti saab ka Instagramis jälitada – vahepeal on seal vaikne, aga vahepeal jälle üldse ei ole. Nagu eluski. Lähemalt saab olukorraga tutvuda siin.

Kolm raamatusoovitust + üks kultuurisoovitus

Intro – raamatuga lähemaks tutvumiseks klõpsa pealkirjal – olen sinna linkinud parima leitava tutvustuse. Miks ma neid ise ei kirjutanud? Sest need on head, ja need on juba olemas!

Elin Toona “Ella”. Luuletaja Ernst Enno tütretütar Elin Toona on kirja pannud oma ema Liki ja vanaema Ella Enno Eestist põgenemise loo. See raamat oli mulle omal ajal täielik vapustus – kaasaegne eesti kirjanik, kes kirjutab nagu maailmakirjanik. Eriti stiili mõttes – et tal on see! Ütlen hoiatuseks ära, et teos on saadaval raamatukogudes ja e-raamatuna.

Jeanette Winterson “Apelsinid pole ainsad viljad”. On ülimalt suur rõõm, et kirjastus Hunt selle raamatu taas välja on andnud – loomulikult Kätlin Kaldmaa laitmatus tõlkes. Kuigi Wintersoni debüütromaani olulisust on ajas kindlasti kasvatanud ka queer-teemade laiem kirjandusse tulek, siis tegemist on siiski universaalse looga üleskasvamisest oludes, kus sinu isiksusega absoluutselt ei arvestata. Ja kui sa sellistes oludes juba iseend leida suudad, siis jääd iseendaks terveks eluks. Ning kasvame ju kõik terve elu. Siiani muidugi mõtlen, kuidas ühel 25-aastasel autoril oli juba selline hääl ja maailmapilt. Aukartustäratav. Winterson on tõesti üks mu aegadeüleseid lemmik-geeniuseid. Ka raamatu eessõna on omaette kirjandusteos.

Kairi Look “Tantsi tolm põrandast”. Käesoleva nädala Eesti Ekspressis on Mae Lender kirjutanud sellest erilisest eestikeelsest debüütromaanist nii hästi, et mul polegi midagi lisada. Ehk vaid seda, et see on raamat, mille lugemiseks tuleb võtta mõnuga aega. Et lasta keelel end ära nõiduda, et leida oma rütmid ja tantsusammud selles liigutavas ja lummavas loos, mis on kirjutatud ühes väga vanas ja haruldases keeles, mida meie kõik imekombel ikka veel mõistame.

Tõnu Tormise fotonäitus “Ajast ja arust” Telliskivis Vaal galeriis, kus on portreteeritud eesti kultuuriinimesi sõnatuks võtvalt täpselt – ja mida enamat saakski üks foto teha! Nägin neid portreesid esmakordselt Eesti Raamatu Aasta avamisel UT raamatukogus ja tunnistan, et jäin vähemalt ühest ettekandest nende pärast ilma. Sest ma lihtsalt pidin iga portreteeritavaga rahulikult tõtt vaatama. Need on uskumatult head ja eksistentsiaalselt täpsed fotod (vabandan, kui ülistavaid omadussõnu läheb paljuks, ma vaimustun millestki võrdlemisi harva, aga siis põhjalikult). Loodan südamest, et ehk need ka millalgi fotoraamatuks saavad. Ma tahaks neid fotosid omada.

Näitus jääb avatuks 15. märtsini – leidke see aeg, te ei kahetse!
PS samal näitusel on eksponeeritud ka Ilmar Kruusamäe hüperrealistlikud maalid, mis on ka loomulikult väga head. Ma lihtsalt ei saa ise veel sellest Tormise vaimustusest maha.

Kirjutamisülesanne: kõnelus tiigriga

Seekordse kirjutamisülesande juures on abiks tiiger, kes teab kõiki vastuseid. Võta paber ja pliiats, mõtle ühele elulisele küsimusele, millele vastust sooviksid, vaata tiigrit tähelepanelikult, ja kui oled valmis, esita talle oma küsimus (kirjalikult, loomulikult). Siis oota veel natuke aega, ühel hetkel tiiger vastab. Sa tunned selle hetke ilmeksimatult ära. Hinga siis välja ja kirjuta tiigri vastus üles (isegi kui see sulle ei meeldi). Võid küsida ka täpsustusi, tänada või rääkida tiigrile endast midagi sellist, mida sa kellelegi teisele kunagi rääkinud pole. Midagi piinlikku, näiteks. Seda kõike loomulikult kirjalikult. Tiiger on väga elukogenud ja seega tolerantne. Kui veedad tiigriga vähemalt 20 minutit, saate juba päris hästi tuttavaks. Kui teed homme sama, õpite teineteist veelgi paremini tundma. Kes teab, ehk saavad teist isegi kirjasõbrad?

Ja nüüd püüdkem päeva, ja jäägem ikka rahulikuks, targaks ja oma aegadeüleses kestmises veendunuks nagu raamatud!

_{Kuukirja päisefoto autor on Eva Bronzini. Foto on tehtud Tartus Farenheiti raamatutoas.}