OLE KES OLED –
sügisene leht maanteekraavis
või linavästrik kaalukoja katusel,
kell 15.36 pärast lõunat
teeklaasi serval jalutav kärbes

– Mehis Heinsaar 

Ma tegin paar päeva tagasi täiusliku otsuse. Otsustasin, et ma nüüd mõnda aega teadlikult ei muutu. Ei tee ühtegi sihipärast sammu selleks, et areneda. Mitte üheski valdkonnas. Otsustasin, et ma iseenese jaoks juba olen piisav. Ja ainult elu ise saab mind muuta.

“Sa oled tuhandete inimeste armastuse vili,” on öelnud põlisameerika päritolu kirjanik Linda Hogan, viidates sellele, kuidas elu igaüheni meist jõudnud on. Läbi nende, kes on enne meid kohtunud, armastanud ja elu edasi andnud, maailma nautinud ning raskusi trotsinud. Miks siis mitte mõnda aega lihtsalt ollagi see armastuse vili. Võimalik, et veidi plekiline, võimalik, et kohati kahtlase maitsega. Aga kõik, kes on päriselt elanud, on armilised. Ikkagi – tuhandete armastuse vili. Ühtlasi tuli tunne, et pideva arenemissooviga ma mingil moel devalveeriksin ka oma eelkäijate elutööd ja panust. Ja hingedeajal on see ohtlik asi, mida teha.

Seega – kutsun teidki nüüd üles proovima sedasama keelatud vilja, seda ahvatlevat paradoksi. Katsetama radikaalset iseenese omaksvõtmist. Saama osa totaalse ebatäiuslikkuse magusast naudingust. Kuuluma maailma ilma lisatingimusteta.

Kuidas seda teha? Lihtsalt. Tee asju edasi nagu sa ikka oled teinud. Sa oskad elada küll – sa oled ju siiani ikkagi kuidagi hakkama saanud. Jäänud ellu. Ehitanud elu. Kui sa ei oska end selle eest vääriliselt tunnustada, siis see ka on okei. Meie kultuuris ongi see väga harv oskus. Ja teiste tunnustus mõjub tihti ka kohmakalt. Aga sa oled ikkagi tuhandete armastuse vili, ära unusta. Sinus juba on väga paljude aegade tarkust. Suures plaanis on su teekond täiuslik. 

Üleüldse, kui me oleks näiteks prantslased, kas me arvaksime, et me peame pidevalt indiviididena paremaks muutuma? Kas siis seest või väljast? Mulle tundub, et siin põhjataeva all me meisterdame kõigest lõpuks ikkagi endale piitsa. Ka ressurssidest ja enesearenguvõimalustest. Langeme ka selles kontekstis progressimüüdi ohvriks, hakates püüdma tulevikuhetke, mil oleme maa peal õndsaks saanud. Kõike on korraga vaja korrastada, parandada, normeerida, diagnoosida, reguleerida. Ometi teades, et minevikku muuta ja elamisega kaasnevat valu me vältida ei saa. Paradoksaalsel kombel rõõmu saab oluliselt lihtsamini vältida kui kannatust. Kuigi rõõm on samavõrd olemasolev. Ehk lihtsalt võiksime oma rõõmu rohkem väljendada – võimalik, et seda on meil sees peidus rohkem kui kahtlustadagi oskame.

Olen üha enam nõus seisukohaga, et ehedus on parim ravim. Sest ka depressioon tekib ja kasvab läbi iseenda reetmiste. Sellesse annavad panuse kõik eluepisoodid, mil me oleme läinud oma sisetunde, oma sisimate soovide vastu. Ja selle päris tunde alla surunud. “Depressiooni vastand ei ole naudinguseisund – depressiooni vastand on vaba eneseväljendus,” on öelnud Edith Eger, posttraumaatilise stressihäire ravile pühendunud psühholoog. Mõte, mis annab veel ühe punkti juurde loova eneseväljenduse ravivale potentsiaalile. Jah, meil tuleb oma tundeid tunda. Aga mitte selleks, et neist lahti saada. Vaid selleks, et elada täielist ja värvikirevat elu. Ning need meist, kes loovusest rõõmu tunda oskavad, teavad hästi, et kui ka kõik muu alt veab, siis looming on ikkagi see paik, kus sa oled alati teretulnud. Kus sa tõesti oled tingimusteta vastu võetud.

Me oleme täpselt nii ilusad kui kõige inetum osa meist. Kas pole mitte lohutav lause? Lõõgastus, mis mind kunagi seda kuuldes tabas, oli igal juhul kirjeldamatu. Võimalik, et mõni teine inimene loeks sellest välja hoopis vajaduse esimesel võimalusel ilusamaks saada. Mina aga võtsin sellest kaasa õiguse oma inetusele. Oma armidele ja lugudele, millele ei saa jutustada veenvat õnnelikku lõppu. Võtsin õiguse kõigele sellele, millest olin arvanud, et mul õnnestub kunagi vabaneda. Kui ma olen tõeliselt tubli. Aga tegelikult on meil ju õigus kogu oma elukogemusele. Õigus õnnele ja elurõõmule ka vastuolulistes tingimustes. Kõigele, mis on olnud, tuleb anda lihtsalt oma koht. Oma varjuga tuleb ära leppida. Oma eluga tuleb ära leppida.

On vana meremeeste legend, mille järgi siis, kui pika merereisi ajal polnud laeva tabanud ühtki tormi, hakkas laevapere pingsalt jälgima, kas kaptenil ikka vari on. Sest varju puudumine tähendanuks, et kapten on teinud tehingu vanakuradiga. Tema olevat ainus maailmas, kellel teadaolevalt varju ei ole. Ja see tehing selgitaks ka ebanormaalset õnne pikal merereisil, mille eest varem või hiljem tuleb tasuda ebaproportsionaalselt kõrget hinda.

Et siis – kõigil, kelles on inimlikkust, kõigil meist on vari ja kõik me saame aeg-ajalt tormidest räsida. Lisaks, juba kunstiõpetuse tunnist teame, et vari annab sügavuse. Nii objektile kui ka inimesele. Varju maha ei pese ja tema eest ei põgene. Ja inimesed, kes arvavad end olevat läbinisti head …jah, just. Teame neid ju kõik. Täiuslikkuse teesklemise asemel võiks pigem otsida üles oma sisemise Mark Darcy, kes sulle vajalikel hetkedel meelde tuletaks, et “Bridget Jones, I like you. Just as you are.” 

On oluline mitte unustada, et oled avar, salapärane ja viljakas maastik, mille kogu potentsiaali ise ka ei aima. Jah, tõesti, see on see üks raiesmik siin, kus kunagi pandi toime sajandi metsavargus. Ja taamal see koht, kus kunagi liiga entusiastikult (h)alepõllundust sai harrastatud. Aga näe, siin on tuhat aastat vana allikas, mis saab juba paarisaja meetri pärast jõeks, ja sealt õige natuke edasi algab džungel, kus elavad kuldsete taldrikutega ahvid, violetsed pantrid ja kirjude lauludega linnud. Kuula-kuula!  

Eks elu lõppeks muudab meid kõiki niikuinii. Aga oleks väiklane uskuda, et kui me vahepeal laseme asjadel lihtsalt juhtuda, läheb lõpuks kõik valesti. Et kui ise paaniliselt asju ei kontrolli, hoogu ei anna, karmat ei puhasta, iga kommunikatsiooniprobleemi põhjani läbi ei analüüsi ja kõiki sellega seotud emotsioone ei vabasta, viib elu meid mingisse täiesti valesse kohta. Rappa. Mis eestlasele peaks ju olema väga meeldiv paik iseenesest. Aga jah. Eks loomulikult on võtmekohaks nauding – kui sa entusiastlikult õpid ja katsetad uusi enesearengutehnikaid ja tunned, et su maailm avardub ja jõudu tuleb juurde, oled sa mõistagi õigel teel. Aga kui kahtlustad, et ehk oled end määranud enesearengu pärisorjusse, anna vahelduseks juhtimine käest ära. Anna see elule tagasi.

Tõde on alati alasti ja Fortuuna jääb igaveseks pimedaks. Samamoodi on igaüks meist hindamatu väärtusega paradoks. Ja ehk parim, mida teha saab, on vahelduseks kohata iseend palgest palgesse nagu “Armastuse ülemlaulus”, otsimata sealt kedagi teist. Austada oma vanemaid ja teisi eelkäijaid, oma tuldud teed ja maailma just läbi selle, et vahelduseks ei piitsuta ennast. Lihtsalt olla pika meelega, lubada tervikul aegamisi ilmuda. Miks mitte ka selle käigus üht-teist luua. Kirjatöid, laulukesi, kunstiteoseid, aedu ja inimsuhteid. Aga teha seda südamlikult, loomislustist ja siirast uudishimust. Mitte soovist saada paremaks. Mitte soovist kusagile jõuda. Mitte soovist teenida välja armastust, mis on niikuinii sinu olemasolu eeldus. Sinu võõrandamatu pärisosa.

Aga mida siis nüüd edasi teha?

Ma mõtlen, et uuel aastal Perekonnaportreede kirjutamiskursusele võiksid ju ikka tulla? Alustame 15. jaanuaril Rüütli ja Matilda juures, mõned kohad laua ümber on veel vabad. Saad harjutada armastuse viljaks olemist ja tunnetada oma perekonnalugu uues mõõtmes. Kusjuures, kursus lõppeb 5. märtsil. Kevadel!

Kursuse reklaamiks võin öelda ka seda, et viisin oktoobris Budapestis Euroopa esimesel biblioteraapia konverentsil läbi töötoa, mille aines oli pärit samalt kursuselt. Töötoa teemaks olid vanaemad ja see oli üks emotsionaalne ja kaunis koosviibimine. Oli täiesti erakordne tunne, kui tuba sai korraga täis eri rahvustest vanaemasid. Kui prantsuse, ungari, inglise, kanada, soome, iisraeli, bulgaaria, itaalia ja ameerika vanaemad tulid kõik kohale ja said end läbi oma järeltulijate kuuldavaks teha.

Lisaks sain töötoa lõpus äärmiselt liigutavat tagasisidet inimestelt, kelle kirjutatud raamatuid olen omal ajal kasutanud õpikutena, aga keda ma seni nägupidi ei teadnud. Ja järgmise aasta märtsiks kutsusid inglased mind rääkima, kuidas ma üldse olen sellise formaadi välja töötanud, mis põimib pereteraapia põhimõtteid biblioteraapiaga. Eks ma siis selleks ajaks mõtlen välja ka, et kuidas siis täpselt. Aga teie saate pereportreede kursusele tulla juba jaanuarist – et kaaluge seda tõesti. Ja kui olete ära kaalunud, andke märku.

Järgmine biblioteraapia täienduskoolitus on plaanis 22.–23. veebruaril 2025. Ikka Tallinna kesklinnas. Usun isegi, et taas Avangus, aga kuna hetkel veel kindlat kokkulepet pole, siis kindlalt ei ütle. Lisaks on mul varrukas igasugu mõtteid uue aasta jaoks, aga ma pean neid natuke veel sorteerima.

Ja praegu lõpetuseks – üks vana hea asi on ka vahelduseks tagasi. Mõtlesin, et olen valmis tegema ka mõned individuaalsed nõustamised. Eks ikka samas võtmes nagu alati – loovalt, austavalt ja sügavalt. Sinul on sinu elulised küsimused, kirjutusvahend ja märkmik. Minul on sobivad harjutused, kirjandustekstid ja muud materjalid ning võimekus luua atmosfäär, milles endale vajalikud vastused hõlpsasti leiad. Lähemalt saab lugeda siit. Ja mulle saab kõigis neis asjus kirjutada ikka aadressile [email protected].

Luulerubriigis Betti Alver

Sest et homme on tema 118. sünniaastapäev. Ja see tekst – see on ju täiuslik ravim täiuseiha vastu. Et siis olge lahked – siin on tema “Raudne taevas”. Lugegem, ja väristagem julgesti oma ainukordset hinge!

Kirjutamisülesanne: Eravestlus emotsiooniga

See kirjutamisülesanne on tegelikult olnud Biblionaudi blogis üleval juba mõnda aega. Aga kindlasti on neid, kelleni see veel jõudnud pole. Pluss asjaolu, et Biblionaudi karakteriga koduleht seda alati näidata ei taha, lisan ülesande nüüd siia alla ka.

Teadagi, kõik meie emotsioonid ja tundmused soovivad meile midagi öelda – mis sest, et mõnikord väga äraspidisel moel. Nõnda võib ka depressioon või äkknukrus tulla meile ütlema, et peaksime enda eest paremini hoolitsema. Võtma aega, et vaadata enda sisse ja vabastada end mõnest vanast koormast. Võtma aega, et jalutada või laulda. Välja magada. Looma mõne uue mõnusa rutiini. Laskma lahti mõnest vanast kulunud loost. Leinama midagi lõpuni ära. Omad lood on vihal, omad lood on rõõmul. Variante on loendamatu hulk. 

Järgnev kirjutamisülesanne annab sulle võimaluse suhelda lihtsal ja looval viisil mõne oma tundega ja avastada, mis täna sulle oluline on. See ei pea olema raske tunne, see võib olla ka mingi tunne, mida sooviksid kirjutamise kaudu sügavamalt kogeda. Siis lihtsalt loegi järgnevat ülesannet rõõmsas võtmes. Sest tõesti, meie kõige suuremad õpetajad on meie endi sees. Nad on omad.

Ülesande jaoks on sul tarvis kirjutusvahendit ja paberit, natuke aega ja vaikust. Eriti mõnus, kui saad teha endale kirjutamise kõrvale ka tassi teed või kohvi. Aga kui see pole sinu meelest mõnus, siis sa ei pea.

Kirjutamise jaoks võta nii palju aega kui tarvis. Nii 20 minutiga saab vast esimese maitse suhu, aga mõnusaks sisseelamiseks läheks vast vähemalt tunnike. Võid loomulikult teha harjutust ka jaokaupa. 

Sa oled üllatusi täis, naudi seda!

I

Alustuseks nimeta (kirjuta üles) emotsioon/tunne, kellega soovid täna suhelda. Võid võtta vaatlemiseks ka selle tunde, mis sul hetkel on (ja see ei pea olema üldse tingimata raske tundmus). Seejärel hakka teda kirjutamise kaudu avastama. Kõigepealt kirjelda missugune ta välja näeb – on ta inimene või loom? Mis värvi ta on, mis tal seljas on? Mida sa veel tema juures märkad? Mis on oluline? Kas ta teeb mingisugust häält? Missugust? Kuidas ta lõhnab? Mis tunde ta sinus tekitab? Midagi veel?

II

Siis kutsu ta edasi, kutsu ta endale lähemale (kui ta juba ei ole lähedal). Kirjelda ruumi või maastikku, kus te kohtute. Mis värvid seal on?Mida sealt leida võib? On sul talle midagi juba valmis pandud? Tee ja küpsised? Keefir ja võileivad? Malelaud? Fotoaparaat? Kuidas te üksteise suhtes paiknete? On seal mõni ese või kujutis, mis omab sinu jaoks tähendust? Pane see kõik kirja. Ära hetkekski unusta, et sina juhid seda olukorda ja see tunne pole tegelikult sinu suhtes vaenulik, isegi kui alguses nii võib tunduda. Ta on sinu tänane külaline.

III

Nüüd on aeg avastada, mida see tunne soovib sulle öelda. Kõige lihtsam on seda temalt otse (kirjalikult) küsida ja siis panna vastus kirja. Siis küsida uuesti, täpsemalt kui tarvis. Ja panna kirja tema järgmise vastuse. Niimoodi peaks üsna loomulikult hakkama hargnema teie omavaheline dialoog. Väljenda kindlasti ka seda, mida sina talle öelda soovid – aga püüa teda mitte süüdistama hakata, ole siiras. Mida ta sulle vastab?

Kirjuta nii pikalt kui soovid või kui aega jätkub. Kui tunned, et oled valmis, lõpeta. Siis loe kõik kirjutatu algusest lõpuni üle ja võta paari lausega kokku, mida sa märkasid, mis sind üllatas ja mida sa hetkel tunned. 

Sa võid alati selle vestluse juurde sobival hetkel tagasi pöörduda ja seda jätkata. Tihti saavadki niimoodi alguse pikemad jutuajamised. Võid loomulikult valida ka mõne järgmise tunde, kellega tutvuda. 

Põnevaid ja vajalikke kohtumisi!

^{PS Foto kuukirja päises on tehtud eelmisel aastal Hullunud Tartu festivalil. Foto autor on Johanna Roos. Ma ausalt öeldes arvan, et kirjanike portreefotod võiksidki valdavalt sellised olla.}