“Ei olegi mingit uus-aasta, uus-mina asja praegu. Ega see suvi ei ole, kus õhtul kell 9 on veel pool päeva ees. Praegu on ju kõige sügavam talv. Tulebki rahulikult võtta.” Need on mu hea sõbranna sõnad, millele paar nädalat tagasi innukalt kaasa noogutasin. Sest olen juba mõnda aega tundnud ju täpselt sedasama. Aga sellest hoolimata proovinud sellest tundest üle saada. Kuni otsustasin, et ehk pole tarvis.

Meie selja taga on pea pool aastat üha jahedamat ja pimedamat aega. Ja kuigi lumi vahepeal sulab ja päikestki näitab, siis see kulub niisama elus püsimisele ära. Tahaks lihtsalt soojendada konte, puhata silmi ja vaadata sissepoole. Tuletada meelde oma unistused. Vestelda rahulikus tempos inimestega, kellega päriselt vestelda soovid.

Isegi kui millessegi väga panustada, siis tulemused näivad praegu võtvat oodatust enam aega või ei ole meelepärased. Eks muidugi sedagi saab seostada inimeste üldise väsimusega. Aga juhul kui oled müüdilemb nagu mina, saad lisaks mõelda, et ehk on praegu taevaste vaatemängude vaheaeg. Ja seetõttu aeg seisab ka maa peal.

Umbes nii, et jumalad vahetavad kostüüme ja tegevus on liikunud kulisside taha. Kolinat ja kõkutamist on vahepeal kuulda, aga ega rohkem midagi aimata ei lasta. Ja sinu aplausi ja hõikeid ka keegi ei kuule. Parim, mida teha saab, on minna teatri puhvetisse, võta oma kohv ja konjak, ja mõelda seni kogetu ja nähtu üle järele. Uus kirevates kostüümides vaatus algab tõenäoliselt kiiremini kui oodatagi julgeme. 

Hiljuti lugesin ka üle muinasjutu “12 kuud”, kus südatalvel metsa lumikellukesi tooma saadetud vaeslaps kohtab korraga tervet aastaringi. Kahtteist kuud, kes istuvad koos ümber metsalagendikul kumava lõkke. Nüüd, täiskasvanuna, panin esimest korda tähele seda, et muinasjutus on kuud eri vanustes. Või õigupoolest sain aru, mida see tähendab. Selles muinasjutus on jaanuar ja veebruar aastaringi vanimad esindajad, auväärt raugad. Alles märts on jälle poisike. Sest et loomulikult – aastaring nooreneb  ja läheb käima sealt, kus tuleb juurde uut energiat ja valgust. Kevadel. Miks me endalt siis midagi muud eeldame? 

Maailmal on oma rütm. Ehk ei olegi nii halb mõte proovida austada looduse rütme ka iseenda sees ja ajale alistuda. Oluline pole lõpuks ka see, mitu tegu, mitu liigutust me päevas teeme, aga kui kvaliteetsed ja tulemuslikud need on. Nagu Alexanderi tehnika, kus õpetatakse oma keha võimalikult ökonoomselt kasutama – tehes ainult mõttekaid liigutusi. Ja see ei tähenda sugugi loidust ega laiskust, see tähendab kontsentreeritust. Enda eluenergia ratsionaalset kasutamist. 

Tean inimest, kes vanasti oli väga ärritunud kui pidi näiteks raudtee ülesõidukohal rongi järel ootama. Närvitses ja vaatas kella ja mõtles, et jääb nüüd niikuinii kohtumisele hiljaks. Et siis kohale jõudes avastada, et teine inimene on kohtumise ära unustanud, näiteks. Kuni hakkas aegamisi seda teisiti mõtestama – et ju ta enne kiirustas ja nüüd peab natuke paigal seisma, et taas omasse aega jõuda. See lähenemine on nüüdseks säästnud talle hea hulga närvirakke. Jah, loomulikult on olukordi, kus täpsus on ülimalt oluline. Aga ka olukordi, kus meie võimuses ei ole aega liigutada. Ja ehk elu mõnikord aeglustab ja kiirendab meid tõesti tahtlikult?

Ehk ei tasu end siis iga hinna eest vastu aja teravaid servi vigastada, trampida jalgu ja nõuda jaanuarilt lumikellukesi. Võiks ju hoopis vahelduseks mõelda, et meil kõigil on oma ajavool, mis meid soodsate sündmuste suunas juhib. Kui me sellesse lõõgastume. See on hoopis midagi muud kui uimerdamine või laisklemine. See on oskus oodata oma aega.

Ja lõpetuseks – hiljuti kuulsin, et Tallinna Toomkiriku tornis on teadaolevalt Eesti ainus siiani säilinud kell, millel puudub minutiseier. Sest minut – see tuleb sõnast minuta – vähendatud, tähtsusetu. Ja selliste kellade meisterdamise taga on olnud arusaam, et tund on vähim ajaühik, millega elus üldse tasub arvestada. Tund on vähim ajaühik, millel on tunne sees. 

Seega, me oleme praegu talve ja kevade vahejaamas. Ja see on ka tegelikult üks väga mõnus koht. Kui lubada seda endal päriselt kogeda. Tund tunni, ja tunne tunde haaval. 

Aga mis nüüd siis saab?

Kohe veebruari alguses saab Sõnade salaelu kogeda vahelduseks ka Tallinnast eemal, Kuressaares Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseumis. Läbime seal pooleteise päeva pikkuse loovkirjutamise teekonna, mille käigus kasvatame elurõõmu ja loovust. Ja mis veel – kaks mandrilt tulijat saavad Aavikute majas ööbimiseks tasuta (ühise) toa. Kui te nüüd kiiresti endast märku annate! Ikka [email protected].

Ja edasi – 27. veebruarist alustab Tallinnas kohtumist Sõnade salaelu elurõõmu grupp. Käime koos ja kirjutame igal teisipäeval kuni 16. aprillini, õhtuti kell 18–20. Keskendume ennekõike sellele, mis on meie maailmas ja elus hästi. Ja anname sellele kirjutades hoogu ja luba. Grupis on praegu veel paar vaba kohta. Lisan ka seda, et hetkel ei ole teada, millal tuleb tunniplaani järgmine pikem Sõnade salaelu kursus. Et noh, kui kõnetab, siis haara aga sellel kursusel sabast!

Biblionaudi tegemistele on uuest aastast mõnusaks pesaks saanud raamatupood Rüütel ja Matilda Tallinna vanalinnas. Lisaks kirjutamiskursusele saab lähiajal selles oivalises asukohas osaleda ingliskeelsetes loovkirjutamise töötubades, mis toimuvad kahel pühapäeval – 18.02 ja 17.03. kell 10–12. Peagi leiad need sündmused ja lähema info Biblionaudi ja raamatupoe Rüütel ja Matilda sotsiaalmeediast. Olgu öeldud, et jaanuari töötoas oli nii eesti kui teiste emakeeltega inimesi ja juttu jätkus tõesti kauemaks. Kui tunned, et see formaat sindki kõnetab, võid juba oma huvist märku anda.

Kui kiigata veidi kaugemale, siis ootab meid sel suvel ees Sõnade salaelu naiste loovuslaager. 26.-29.06. kohtume Vango Imedemaal Pärnu lähistel. Uuri lisainfot siit ja anna osalemissoovist märku. Nimekiri vaikselt juba täieneb.

Spontaansed soovitused. Mõned neist isegi kirjanduslikud.

Plaan A oli lisada sellesse kuukirja vähemalt kolm raamatusoovitust koos natuke põhjalikuma tutvustuse ja tekstinäitega. Nagu eelmine kord. Käiku läks plaan B. Ehk siis 15 soovitust, millest mõned on ka kirjanduslikku laadi, aga mõned kaugeltki mitte. Nagu ikka, võta endale see, mis sinuga just praegu kokku kõlab. Ülejäänu jäta teistele.

Kirjutamisharjutus “Kevadlaul”

Oleme kahe pööripäeva vahel, vaikselt kevade suunas liikumas. Ikka veel pimeduse ja jaheda hinguse saatel nagu Urr. Aga aeg-ajalt siiski lootusrikkalt kõrvu kikitades – kas ehk kusagilt ei kostu juba Nuuskmõmmiku kevadlaul?

Tegelikult on igaühel meist oma kevadlaul. Me lihtsalt tihti unustame selle kirja panna. Seda enam, et iga kevad tuleb natuke teisiti (tiu-tiu) ja nõnda on ka iga kevadlaul isemoodi ja ülestähendust vääriv. Ja isegi kui sa oled seda harjutust varem teinud, siis nüüd ikka uuesti. Ühe inimese kevadlaulude hulk ühes elus ei ole piiratud.

Ja kui teha kevadlaul praegu valmis, siis saab teda juba esimesel kevadise hõnguga päeval ümisema hakata. Ei pea hakkama muretsema, et kevad on käes, aga näe, mul polegi veel laulu. Soojenduseks loe Nuuskmõmmiku kevadlaulu.

Seejärel võta sisse mõnus mugav asend. Ja endale ligi märkmik ja kirjutusvahend. Varu just parasjagu aega ja püüa tunnetada, millest koosneb tänavu sinu kevadlaul.

Ja siis mõtle (pliiatsiga koos) – mitu osa on sinu kevadelaulus ootust, elevust ja rõõmu? Mida seal veel kindlasti peab olema lisaks tunnetele? Missugusel tämbril seda laulda tuleks? Mida sinu kevadelaul ilma juurde loob ja mida hajutab? Mille järgi sa aru saad, et nüüd on käes sinu laulu laulmiseks paras kevadõhtu? Mis veel on oluline?

Pane see kõik kirja. Hästi aeglaselt ja mõnuga. Sa oskad küll, sest kevadlaul ei ole ju tegelikult kusagil väljas. See on sinu enda sees. Juba praegu.

Hästi head aega teile kõigile.
Kohtume juba kevades, ma luban.

B.

Fotod – Eva Bronzini
Illustratsioonid – Laura Jüristo