“Ei saaks öelda, et elu pole sinuga helde olnud. Aga jääb mulje, et sa väldid lahtisi uksi.”

Nii ütles mulle paar nädalat tagasi üks tark inimene, kellelt läksin nõu küsima. Sest seda tuleb ikka teha, kui endal mõtted otsa saavad. Ja niimoodi, kerge huumori ja tabava kujundiga, andis ta mu senise elu kangelasloole täiesti uudse vaatenurga. Samas lisades, et võib-olla see ongi siiski olnud minu ülesanne – minna sealt, kust teed veel ei lähe. Sest see, et loomingulised ja enneolematud lahendused mu hinge toidavad, on ka ilmselge. Aga eks küsimus on ju tasakaalus. Ja selle tasakaalu üle olen ma siin nüüd mõnda aega mõelnud.

Üleüldse, tunne, et “ma pean selle üle veel natuke mõtlema”, on olnud viimastel kuudel valdav. Sellepärast ei ole ilmunud ka ühtegi kuukirja. Maikuine sai peaaegu valmis, aga ma ei jõudnud seda enne lennujaama kiirustamist kahjuks laiali saata ja matkale minnes pidin arvuti maha jätma. Ja kui reisilt tagasi tulin, oli kuukiri juba aegunud. Sest nii palju oli vahepeal jälle muutunud. Nii ma vaikima jäingi. Jäin mõtlema. No ja nüüd siis pärast pikka mõtlemist otsustasin kirjutada kirjandi teemal “Minu suvi”.

Et siis – isiklik hea uudis on see, et sain sel suvel tagasi suuremale lugemissoonele. Niimoodi, et loed kohe ühe raamatu teise järel isuga läbi. Ja üks vaimustavamaid leide sellelt lugemissoonelt on minu jaoks olnud Tove Ditlevseni “Kopenhaageni triloogia”. Ma olin kuulnud, et see on hea, aga ma ei aimanud, et see mulle nii väga meeldib. Raamat, mille lugemisest sai mitmeks päevaks mu keskseim tegevus – kõik muu tuli ära teha selleks, et ruttu raamatu juurde tagasi pääseda. Umbes nagu oleks koju kassipoja võtnud. “Kopenhaageni triloogia” on Ditlevseni autobiograafiline romaan, mis on kirjutatud väga kaasahaaravalt ja meeldejäävate kujundite kaudu. Ja no seal tõesti on, mille üle mõelda. Ma olen praegu Ditlevsenist üldse väga suures vaimustuses ja eks sellest on märke ka selles kuukirjas allpool.

Lisaks käisin Tallinna Ülikooli suveülikoolis luulekursusel, mida juhendas Iiri luuletaja Leontia Flynn ja sain mõnusa intensiivse luule (lähilugemise) doosi ja tutvusin väga eriliste inimestega. Mu uued luulesõbrad omakorda tutvustasid mulle Tallinnas kohti, kuhu ma muidu vaevalt sattunud oleks (muu hulgas Ukraina kirsiveinibaari Piana Vyshnia), ja jätsid mind kursuse lõppedes mõtlema küsimuse üle “mitut öökulli peaksid sa ühe päeva jooksul nägema enne kui asi sulle kahtlane tunduma hakkab?”

Portugalis ja Hispaanias käisin ka, matkasin Santiago de Compostelasse, püüdsin end teekonnal maksimaalselt ära kurnata ja lootsin, et Santiago katedraali juurde kohale jõudes nutan heldimusest. Aga ma ei nutnud. Mis sest, et üks jalg oli paistes ja valus. Isegi valust ei jõudnud nutta (NB! samas mul ei olnud mitte ühtegi villi). Tahtsin lihtsalt sandaalid jalga panna, longata ramenit sööma, pesta ja 16 tundi magada.

Aga – selles suves saabus ka hetk, mis tasakaalustas katedraali ees mitte-nutmise ootamatult ära. Nimelt, esimest korda oma täiskasvanueas hakkasin nutma töösituatsioonis. Teiste inimeste ees. Ja nüüd saan siis edaspidi endale öelda, et ka see asi on elus ära tehtud. Loomulikult ma ei pea nutmist häbiasjaks, vastupidi. Aga kui see juhtub tööl, olukorras, kus sa vastutad, on asi ikka natuke teistmoodi. Hiljem muidugi mõtlesin ka sellele, et võimalik, et see oli minu psüühika viis juhatada mind välja olukorrast, mis tegelikult minu väärtustega lõpuni kokku ei kõlanud. Aga see on juba spetsiifilisem teema. Ja võib-olla on loo moraal hoopis selles, et kes ei nuta katedraali ees, see…

nutab mujal, ja läheb niikuinii suve lõpus täiuslikku tantsulaagrisse, mis tasakaalustab kõik. Et siis, augustis käisin tantsulisel kosmosereisil Massias ja sain nii enda kui maailma kohta palju uut teada. Ennekõike muidugi läbi keha ja muusika. Aga ka huvitavate peegelduste kaudu. Nagu näiteks ühe laagrikaaslase tähelepanek, et ma otsin ilmselgelt igas olukorras võimalust see mänguliseks muuta. Ja ma sain aru, et otsin jah! Vähemalt siis, kui tunnen end lõõgastunult ja vabalt. Et siis – on tõenäoline, et kõige muu all peidab end jätkuvalt parandamatu vembutaja. Lisaks sain laagris toimunud Jaapani liikumistehnika butoh` töötoas teada, et minu suu taga on mets ja seal puhub igavene tuul. Seda on nüüd ka argihommikutel endale hea meelde tuletada.

Ja veel – lugesin ka läbi Mark Wolynni raamatu “See ei alanud sinust”, mis räägib põlvkondadeülestest traumadest ja sellest, kuidas neid keele ja kirjutamise kaudu alateadvuses lahendada. Ühtlasi oli sellel raamatul väga tore intro. Kui tavaliselt ma väga neid “kohustuslikke sissejuhatavaid kangelaslugusid” autori eneseleidmisest lugeda ei viitsi, siis selle raamatu puhul viitsisin küll. Sest selles loos oli ootamatusi. Lühidalt kokku võttes – autori teekond suurte küsimusteni algas akuutsest silmapõletikust, mis ühegi teadaoleva abivahendiga ega arsti nõuandega ära ei tahtnud minna. Ühel hetkel hakkas ta halastamatule valule leevenduse saamiseks käima läbi tarkasid igas ilmakaares. Kuni üks teadjanaine siis temalt kohtudes ilma pikema jututa küsis, et “aga kes sa selline enda arvates oled, et sul silm ei peaks valutama?” Ja selle küsimuse üle olen ma ka nüüd üha uuesti mõelnud. Ja naernud. Ja selle variatsioone eri olukordades ka endalt küsinud. Mark Wolynni teekond muidugi läks edasi ja seda koos peresüsteemide tervendamise õpetustega saate lugeda juba raamatust.

Ja lõpetuseks – kuna ikkagi on tarkusekuu, siis jagan teiega veel üht hiljuti korjatud tarkust. Nimelt kuulsin, et ühe tõlgenduse järgi olid terapeudid algselt need inimesed, kes jagasid Vana-Kreekas templisse sisenevatele ja jumalatelt abi otsivatele hädalistele tervituseks meekooke. Ka siin on, mille üle mõelda, eksole.

Aga kus me siis nüüd kokku saame?

“Pole kuningat, kelle esivanemate hulgas poleks olnud orja ja pole orja, kelle esivanemate hulgas poleks kuningat,” on öelnud Helen Keller.

Ja mina ütlen selle jätkuks, et kõigepealt saame kohtuda Perekonnaportreede kursusel, et kirjutades avastada seda, mis puust me tehtud oleme. Ja loovas võtmes kohtuda nii kuningate kui teistega, kellest me pärineme. Esimene kirjutamisgrupp alustab 24. septembril (veel üks koht vaba) ja teine grupp 20. novembril.

Perekonnalood on üks levinumaid kirjandusžanre põhjusega – sest me kõik kuulume perekonda. Igal kohtumisel tegelemegi mõne pereliikme või teemaga läbi tekstide, mis sel teemal juba kirjutatud, ja loome enda omi. Räägin lähemalt ka perekonnast / suguvõsast kui elusast ja pidevalt muutuvast terviklikust süsteemist, kus mitme põlve elud on nähtamatute niitidega seotud. Ja kus igaühel on oma koht. Eelnev loovkirjutamise kogemus pole osalemise jaoks oluline. Konfidentsiaalsus on.

Perekonnaportreed on terviklik kirjutamisteekond, kus saad:

• avastada iseend ja oma peresuhteid ilukirjanduse toel

• tutvuda (uuesti) oma perekonna ja suguvõsa liikmetega kirjutamise kaudu

• kirjutada tekste, mis on tõeliselt lahedad ja meeldejäävad, ja aitavad luua sisemist selgust

• areneda kirjutajana

• jagada oma loomingut ja lugusid mõnusas väikses seltskonnas, kus teised teevad sama

• lubada loovusel olla oma teejuht seal, kus mõistus tõrkuma hakkab. Ja kogeda, kui kandvaid ja usaldusväärseid tulemusi see annab

• vaadata ennast ja oma perekonda värskel pilgul

Kursuse võtmesõnadeks on “mängulisus” ja “austus”, mis on kohal igal meie kohtumisel. Lähem info kursuse kohta siin. Kursuse maksumus on 550€. Tasuda saab rahulikult tasuda endale sobivate osamaksetena.
Kirjuta mulle [email protected] ja anna oma huvist teada.
Lisa saad vaadata veel siit.

Eelinfo – biblioteraapia täiendkoolitus

Parampampaa! Nüüd on nii, et sel hilissügisel teen lõpuks ometi ära ka esimese biblioteraapia-alase täiendkoolituse. Sest nüüd on mul selleks peas ruumi ja elus võimalust. Sest ma tõesti tahan, et need teadmised jõuaksid üha enamate inimesteni. Kes omakorda saavad neid oskusi oma töös ja muus elus kasutada. Eks ikka selleks, et kirjutamis- ja lugemisrõõmu ja loomislusti saaks Eestimaale üha rohkem. Ja koos sellega oskusi oma emotsioonide ja elukogemusega sügavalt ja õrnalt suhestuda.

Koolitusel õpime kaks täispäeva järjest – vahepeal tohib muidugi kodus magamas käia ja lõunapausid on ka.

Esimesel päeval alustame algusest – mis on biblioteraapia, kuhu see asetub ajalooliselt ja tänapäevasel teraapiamaastikul, missuguste küsimuste ja teemade puhul see sekkumine häid tulemusi annab (neid on palju), kuidas valida materjale, kuidas üleüldse julgustada inimesi kirjutama ja lugema ja nii edasi. Aga ka kus ja kuidas biblioteraapiat õppida saab ja kust on võimalik leida värskeimat tõenduspõhist infot valdkonna arengute kohta. Ja nii edasi.

Koolituse pearõhk on praktikal – vaheldumisi teooria omandamisega teeme läbi erinevaid harjutusi ja kirjutamisteekondi ja arutleme selle üle, missugustel juhtudel neid hea kasutada oleks. Koolituselt saad kaasa materjalid ja infoallikad, millega ise edasi töötada.

Koolitusele on väga oodatud nõustajad, coachid, õpetajad, psühholoogid, terapeudid ja teised inimestega töötavate elualade esindajad. Sest biblioteraapilised võtted sobivad suurepäraselt täiendama eri elualade spetsialistide tööriistakasti. Aga samuti oled väga teretulnud liituma ka lihtsalt enesearengu eesmärkidel – küll elu näitab, mida nende teadmistega pärast peale hakata soovid. Rakendusvõimalusi on palju :).

Kuna mõned koolituse detailid on veel kinnitamata (nt täpne asukoht, mida ma veel valin), siis saan praegu lihtsalt kinnitada, et koolitus kindlasti tuleb, ja saab toimuma Tallinna kesklinnas tõenäoliselt 23.–24.11.2024.
Koolituse tutvumishind on 325 € kuni 01.11. registreerumise korral.
Maksta saab loomulikult ka osadena.
Anna oma huvist mulle märku [email protected], ja saadan sulle täiendava info esimesel võimalusel. Ja kui on küsimusi, siis küsi neid ka muidugi.

Tove Ditlevseni luule

Aga nüüd tagasi Tove Ditlevseni juurde. Tõlkisin ka läbi inglise keele mõned tema luuletused (sest ma kahjuks taani keelt ei oska). Lisaks sain teada, et ka inglise keeles pole Ditlevseni luulet tegelikult veel kuigi palju ilmunud – Penguini kirjastus annab tema luuletuste kogumiku There Lives a Young Girl in Me Who Will Not Die välja alles 2. jaanuaril 2025. Kes soovib, saab raamatu ilmumisel silma peal hoida siin.

Igal juhul, üks minu tõlgitud tekstidest on allpool ja teisi saab lugeda siit. Luuletus “Mis on keeruline” meenutab natuke ka atmosfääri poolest Elo Viidingu legendaarset ja täiesti aegumatut “Emadepäeva”. Igal juhul, nautige. Luulet ja uut kooliaastat ja…

Kirjutamisülesanne: Unenäopäevik

Ilma kirjutamisülesandeta kuukirja muidugi olla ei saa. Seega, kui sa sel sügisel õpilaspäevikut ei ostnud, siis teen sulle ettepaneku osta üks mõnus märkmik ja alustada hoopis unenäopäeviku täitmist.

Unenäopäevik on tööriist, mis teenib selle kasutajat väga hästi eri valdkondades – loovuse arendamine, psühhoteraapia ja ratsionaalsed lahendused kõik ühes paketis. 

Taustaks ehk nõnda palju, et ega see unenägemine mingi naljaasi pole. On olnud ühiskondi, kus inimest, kes ei suutnud näha unenägusid, peeti haigeks.
Lisaks on ikka usutud, et unenäod viivad meid kontakti oma psüühikaga, oma sügavama (või siis lausa kõrgema) olemisega. Ja kui unenägusid üles kirjutada, hakkavad selginema mustrid ja esialgu pudi-padina näiv info hakkab kõnelema tähenduslikumalt, süsteemsemalt. Lisaks on ka teaduslikult uuritud unenäopäeviku võimet inimeste loovust kasvatada ja see on saanud positiivse tulemuse (Sierra-Siegert, Jay, Florez, & Garcia, 2016).

Kõige lihtsam viis alustamiseks on hakata lihtsalt hommikuti esimese asjana kirjutama – isegi kui sa unenägusid ei mäleta (enda arvates). Kirjutada tuleks vähemalt 10 minutit, enne kui oled midagi rääkinud.
Kui see tehtud, pane märkmik kõrvale. Ja loe pärastlõunal üle, mida hommikul kirjutasid ja tee märkmeid selle kohta, mis sulle nüüd meenub. On üsna tõenäoline, et hiljemalt nädala jooksul hakkavad sulle pärastlõunati meenuma ka unenäod – isegi kui sa neist otseselt hommikustes märkmetes ei räägi.

Kui sa oled aga inimene, kellel on unenäod hästi meeles, siis hakka aga lihtsalt hommikuti kirjutama. Püüa iga unenäo puhul panna kirja inimesed, kes seal olid, missugune oli meeleolu, mis aeg oli (ka aastaaeg), kirjelda, mis unenäos toimus. Kindlasti märgi unenäo juurde kuupäev ja pealkiri.
Ja kui juba paari nädala pärast oma kirjutatut üle loed, võid üllatuda mitmes mõttes.

Lisaks – tean ka päris mitut inimest, kes uinudes tihti küsivad lahendust mõnele ärkvelelu küsimusele unenäost. Usaldades seda, et alateadvusel on kõik vastused olemas. Kõige lihtsam viis küsimust küsida, on see enne uinumist paberile visandada – kirjeldada oma alateadvusele probleem ära. Aga on parem, kui teed seda lõdvalt seotud märksõnade või kritseldatud piltide kaudu, mitte ladusas jutus. Sest nii pidavat vastuste valdajatele paremini sobima.

Mõnusat avastamist!

^{PS Foto kuukirja päises on pärit mõne aasta tagusest varasuvest ja selle autor on Piia Ruber. Töötasime toona koos Estonian Literary Magazine’i juures ja käisime aeg-ajalt eesti kirjanikke pildistamas. Tol korral külastasime Mudlumit, kelle taksi kaksikuna minul ka pildile õnnestus jääda. See vist on üks suvemaid pilte, mis mul endast üldse on. Aitüma, Ruber!}