Ma juba ammu usun, et aeglaselt elamine on üks paremaid viise siin maa peal hakkama saada. Teha vähem asju, aga nii, et need on mõtestatud. Süveneda, pühenduda, olla tegevustes kohal. Eelistada meelekindlalt kvaliteeti kvantiteedile. Kõiges. See ju kõlabki lihtsalt nagu inimväärne elu? Viimased kaheksa-üheksa kuud tegelesin ka oma arvates vaikselt millegi sellisega. Võtsin aega üha julgemini maha.
Kuni tuli üllatus.

Ja suurema osa märtsikuust olen nüüd kogenud sellist slow livingut, mille kohta pole enam kuigi lihtne inspireerivaid sotsiaalmeediakontosid leida. Olen nimelt elanud karkudel. Sest keset oma suurt eluaegluse programmi ma takerdusin, kukkusin ühe põlve pusleks ja nüüd pean paranema. Ning paranemine, see võtab oluliselt kauem kui ma esiti oletada julgesin.

Kui selline vigastus oleks mulle osaks saanud kiirel ajal, oleksin muidugi esimese tõlgendusena arvanud, et näe, elu annab märku, et tuleks aeglustada. Aga kuna see juhtus niigi juba väga rahulikus tempos kulgemise ajal, said mu ajul mõneks ajaks pakkumised otsa. Tekkis vaikus. Siis mõtlesin Paul Thomas Andersoni “Magnoolia” peale – filmile, mis muu hulgas annab mõista, et mõnikord asjad lihtsalt juhtuvadki. Mõnikord sajab taevast konni. Ja kuigi iga sündmus maailmas on seotud mõne teise sündmusega, ei pruugi olla nende seoste teadmistest mitte mingit abi. Meile kõigile on saanud osaks kannatusi, mis jäävadki selgituseta. Ega olegi lõpuks mitte millekski head. Lihtsalt aju teeb sellest hiljem loo. Annab juhtunule tähenduse. Sest nii saame eluga edasi minna. Saame end tagantjärgi kangelaseks mõelda ka olukordades, mille üle olevikus tegelikult kontroll puudus. Eks niimoodi psüühika end ravitsebki.

Oma ootamatu jalapausi tõttu olen muu hulgas pidanud tühistama väga palju plaane ja kokkuleppeid. Seejuures mõeldes, et see on ka ikkagi päris sürr, kui endastmõistetavaks me tulevikku peame. Ning peaaegu solvume, kui miski meie hoolega tehtud plaanid või kujutlused tühistab. Aga kelle peale ma siis sellisel puhul tegelikult solvun?

Aasta algul lugesin Erica Jongi romaani “Sappho hüpe”, kus tehti selle sama asja üle nalja. Et kui paljud inimesed panevad raha ja aega sellesse, et pääseda Delfi oraakli juurde ja saada teada oma tulevikku. Ning varem või hiljem pärast ennustuse kuulmist ikka pettuvad ja vihastavad oraakli peale. Mis ei tähenda, et sinna mõne aja pärast uuesti ei mindaks. Ilmselt see ajatu Delfi oraakel ongi meie endi sees. Inimloomus, mis tahab säilitada kindlust tuleviku osas. Seda kuidagigi kujundada. Aga, noh.

Siiski, oma siseelu vist saame kõik üsna suurel määral suunata. Ja üks oluline oskus, mulle üha enam tundub, on suutlikkus kanda endas vastandeid. Vastandlikke tundeid, lahendatud ja poolikuid olukordi, teadmist ja mitteteadmist. Millegi lahendama ruttamise asemel saab ka esmalt lihtsalt uue info võrra avarduda. Ja võib olla see ongi juba suur osa lahendusest. Rõõm ja raskus saavad meie sees kõrvuti hakkama küll. Nagu see kohe-kohe puhkev kevad, mis teeb hinge väga elevaks. Ja keha, kes mõnele ütleb, et tänavu sina siiski sellega varsa kombel kaasa joosta ei saa.

Kuna ma siin vahelduva eduga niikuinii vajun lineaarsest ajast välja, pigem müütide ja unenägude aega, siis olen ka püüdnud leida sealt mõnd kangelast, kes mulle neil päevil hea dialoogipartner võiks olla. Ega neid palju muidugi ei ole. Esimesena meenus kreeklaste sepatöö jumal Hephaistos – kes ühtlasi on ka seal maal ainus inetu ja lombakas jumal. Hephaistos olevat talle osaks saanud kannatustest ja kiusust hoolimata siiski lahke, rahuarmastav ja töökas. Töös abistavad teda tavaliselt kükloobid. Kükloopidel laseks minagi end praegu heal meelel aidata tegelikult. Muu hulgas saaks nad mind akna kaudu otse õue tõsta.

Siis on mulle meenunud üks Egiptuse vaarao, kellel olid ka ebavõrdsed jalad (piinlik, aga tema nimi ei meenugi). Ja Põhjala peajumal Odin, kes oli ühesilmne. Tema ohverdas oma silma ja rippus üheksa päeva pea alaspidi, et saada ruuniteadmisi. See muidugi jällegi viitaks nagu sellele, et vigastustel on mingi suurem mõte. Et ikka nagu mingi oluline teadmine võiks läbi selle kannatuse nüüd saabuda. Aga siiski, odinlik teadlik ohverdus on vist midagi muud kui lihtsalt ootamatu murdumine spordisaalis ühel kolmapäeval kella 12 paiku. 

Igal juhul, siin ma taas olen.
Tere.

Tavaliselt on siin olnud rubriik, kus ma tutvustan erinevaid teenuseid. Neid mul praegu pole. Aga siiski – mul on praegu üks kevadine toode, mida ma saan siia lisada. Et siis on kõik mu “Aprillid” nüüdseks kolinud raamatupoodidesse. Ja ma väga loodan, et nad jõuavad sealt ka veel väga paljudesse kodudesse. See teeks mulle suurt rõõmu. Ja ehk ka neile, kelle kodudesse nad jõuavad.

“Aprilli” leiab nii suurematest raamatupoodidest kui ka Tartust Biblioteegist ja Tallinnast Raamatukoist. Ehk on ka Rüütli ja Matilda juures veel mõned eksemplarid alles. Ja sinna võib muidugi ka niisama minna alati.

Kehas on väga palju infot, mida me lugeda ei oska. Keha on meie mälestuste bläkkboks, olnud meiega kõikjal kaasas, sündimisest peale. Keha on salvestanud ka kõike seda, mida mõistus vastu võtmast tõrgub. Mis ei tähenda tingimata ainult nö raskeid mälestusi ja läbielamisi. Keha on pannud tähele ja salvestanud endasse ka palju ilu, rõõme ja teadmisi, mille mõistus lihtsasti kõrvale heidab. Mõnikord ilmuvad need teated, mida keha edasi tahab anda, unenägudes. Aga mõnikord saame ka ise viia end olekusse, kus keha vastab. Seega.

Võta märkmik ja kirjutusvahend. Kirjuta märkmikusse üks eluline küsimus, millele soovid vastust leida. Siis pane märkmik kõrvale ja liiguta end natuke. Võid end sirutada, rullida, raputada. Võid loomulikult panna muusika mängima ja tantsida. Just endale omasel moel. Liigutamise käigus luba küsimusel olla foonil – ära sellele pingsalt mõtle, aga ära sel päriselt kaduda ka lase.

Kui tunned, et keha on sooja sisse saanud, tule tagasi märkmiku juurde. Hinga. Võta küsimus uuesti fookusesse. Mõtle sellele. Siis oota. Võid panna ka silmad kinni. Siis lase küsimus vabaks. Võid näiteks ette kujutada, kuidas ta linnuna aknast välja lendab.
Seejärel vaata oma sisemise silmaga, kus sinu kehas on pinge. Kui selle koha leiad, vaata sügavamale – mis seal on. Peagi ilmub su silme ette pilt – kui see juba enne seal ei olnud. Võivad ilmuda ka erinevad pildid. Need võivad olla kujundid ja värvid. Aga võivad olla ka mälestused. Need võivad üksteiseks üle minna. Hakka lihtsalt kirjeldama ja üles kirjutama, mida sa seal näed. Ära analüüsi, ära ratsionaliseeri, lihtsalt kirjelda. Las käsi liigub ja sisemine silm näitab vastuseid. Kui puhang möödub, puhka kätt.

Siis mine tee endale tass teed. Või lihtsalt siruta end uuesti. Või vaata oma ümbrust nagu näeksid seda esimest korda. Loe üle, mida sa kirjutasid. Kui tunned vajadust, täienda kirjutatut. Tunneta, kuidas reageerib tekstile sinu keha. Vastus ei pruugi mõistusele otsekohe arusaadav olla. Aga tavaliselt tekib hiljemalt paari päeva jooksul selge arusaam, missugune osa kirjutatust on täpselt see vastus, mida sa vajad.

Lisaks: Hästi hea on ka enne uinumist oma keha taas ühe koosveedetud päeva eest tänada. Kui tunned, et soojalaine kehast üle käib, siis on sind kindlasti kuuldud. Ja koostöö saab harmooniliselt jätkuda.

Avastamisrõõmu!

Mul on erakordne rõõm ja au lõpetada see kuukiri Mehis Heinsaare luuletusega, mis nägi ilmavalgust alles eile. Autor pani selle Facebooki välja, sain sest tabatud nagu pikselöögist, ja toibudes küsisin kohe luba luuletust edasi jagada. Et see võiks esimesel võimalusel oma mõjuvälja laiendama hakata. Mehis, hea inimene, muidugi lubaski. Aitüma tallegi veel kord. Ja nüüd siis:

Prillid on katki, käed on katki,
armastus on katki, aga tuju pole halb,
sest samas ma ju tean,
et on kevad ja ühes lähedases päevas on õhtu
kus ma kõnnin Kõpu poolt Tuhkja poole
mööda lõpmata pikka kruusateed,
kahel käel õitsemas kevadised männid
vaikses tuulepühas
ja kusagil kaugemal imeilusa häälega lind,
kelle nimi on meelest läinud.
Ja seda on hea teada
vaatamata sellele, et mu prillid ja elu on katki,
et mus on ikka veel seda vaikset armastust elu vastu,
selle õhtuse minemise vastu,
mis toob üle tüki aja
mu suule noore jumala naeratuse
ja annab jalgadele tiivad.

- Mehis Heinsaar