Algus algab algusest ja mis on see algus?
See on, kui tunned armastust – siis paistab lõpus valgus.
Peeter Volkonski

Tänane öö on selle aasta kõige pikem. Ka pimeduses, muidugi, peitub rohkelt võimalusi. Esiteks, on võimalus, et kohe läheb valgemaks. Teiseks on võimalus midagi poolsalaja idanema panna, ja siis vaadata, kuidas ta valguse käes üha suuremaks võrsub. Ning selles vaimus ilmub teie ette ka Biblionaudi esimene kuukiri. 

Praeguses ajas on algused ja lõpud koos. Enne veel, kui kalendriaasta lõppeb, algab uus päikesering. Peagi saabuvad jõulupühad on piiritsoon, mil pimedus hakkab taanduma. See on alati olnud põhjapoolkeral maagiline ja ka natuke ohtlik aeg – püha aeg, mil tuleb hoida valgust ja üksteist. Et juhtuks rohkem imesid ja vähem imelikkuseid.

Kõik pühad toetuvad mõnele suurele loole – loole, mille mõte on inimesi ühendada. Eelseisvate pühade tarvis on neid lausa mitu. On väga ammune lugu Ööjumalannast, kes igal aastal sünnitab uuesti oma poja – Päikese. On mõnevõrra hilisem lugu Pühast Neitsist, kes tõi ilmale Jeesuse. Nende lugude sees on lood jõulutaadist ja jõulupuust kõigis oma variatsioonides. On lugu valguse naasmisest ja looduse uue ringi algusest. Ja lisaks on meil omad inimeseksolemise lood – lood suguvõsadest, peredest, sõpradest ja sellest, mida me koos jõulude ajal teeme. Kuidas me ühendusi (taas)loome ja tugevdame.

Me vajame lugusid, mis on meie eluloost suuremad. Need loovad järjepidevust ja võimaluse alateadlikult lõõgastuda – ma ei ole üksi, minusuguseid on veel. Üks detsembrikuise kuukirja raamatusoovitustest on Johann Hari “Katkenud sidemed”, mis tegeleb depressiooni põhjustega just katkestuste teadvustamise ja ületamise kaudu. Oluline on ühendus iseendaga – ehk siis oskus teadvustada ja väljendada oma tundeid, soove ja vajadusi. Samavõrd tähtsad on aga ka ühendused kaasinimestega ja suuremate lugudega nagu päritolu ja maailm laiemalt. Ühenduste eest tuleb hoolitseda, neid lugusid tuleb pidada. Lood on meie sideaine.

Öeldakse, et emotsionaalselt rahuldustpakkuvaks eluks vajab inimene vähemalt viit tähenduslikku suhet. Viit inimest, kelle seltskonnas tunda end täiesti vabalt ja hoituna. Inimesi, kelle juuresolekul me julgeme olla haavatavad. Olla täiesti ise. Kes on sinu viis päriselt lähedast inimest?

Isegi kui sa selle küsimuse peale nüüd natuke võpatasid, on see ainult hea. Miski sinus reageeris – sa oled valmis alustama teekonda omade juurde. 
Võib-olla on hea mõte võtta paber ja kirjutusvahend, oma inimesed üles kirjutada ja ühtlasi ka tunded, mis selle teemaga seostuvad? Ja ka mõelda, missuguseid inimesi sa oma ellu juurde sooviksid?

Just ühenduste kaudu olen ma algusest peale mõelnud ka Biblionaudist. Kui ma kirjutamisgruppide juhendamist 2018. aastal alustasin, olin elevil, aga loomulikult ka omajagu hirmul. Mind lummas võimalus tuua ühe laua taha inimesed, kes esialgu on üksteisele täiesti võõrad. Luua atmosfäär, kus kõik saavad tunda end piisavalt vabalt, et loovus avaneks ja usaldus kasvaks. Keskkond, kus üheskoos vabalt lugeda, kirjutada ja elust rääkida on mõnus. Aga teisalt oli selles päris palju ebakindlust. Kas ma ikka suudan inimesi veenda selle kõige tõhususes, vajalikkuses ja ilus? Teie olete minu vastus.

Usun siiani vankumatult, et loovus on meile kõigile ligipääsetav ressurss, mis tõepoolest aitab kutsuda ellu reaalseid muutusi. Selle avaldumiseks tuleb lihtsalt luua soodne keskkond, kus on alati olemas uudishimu, avatus ja usaldus. Ning minu kui juhendaja poolt loomulikult teadmised sellest, kuidas toimib inimese psüühika.

Inimeste kokku toomine ja ühisele kirjutamisteekonnale kutsumine on jätkuvalt Biblionaudi tuum. Ja nüüdsest saame koguneda mõttelise ühise laua ümber ka selles kuukirjas. Siin on natuke teine tempo kui sotsiaalmeedias, umbes selline nagu kirjutamiskursustel.

Olen püüdnud kuukirja üles ehitada nii, et see sobiks ka lõigukaupa lugemiseks. Siin on sel korral raamatusoovitusi, kirjutamisainest ja ülevaade sellest, mis hakkab toimuma lähikuudel. Nii palju kui see minu teha on. Järgmine kuukiri saabub sinu postkasti ühel jaanuarikuisel neljapäeval – muidugi kui sa seda soovid.

Õnnelikku pühadeaega,
kohtume pärast valguse naasmist!
Berit

Portreefoto: Eva Bronzini @fleurrustique

Mida märkida kalendrisse aastal 2024

Esiteks, ma tänan siiralt kõiki, kes te Biblionaudiga ka sel aastal kaasas olete olnud. Mõttes või teos või mõlemal kujul. See on oluline. Nüüd kui kõigil on uued ja värske paberi järgi lõhnavad kalendemärkmikud olemas, võib hakata neid vaatama pilguga, et kuhu märkida kirjutamisajad.

Üle mitme aasta on tagasi päevakavas individuaalsed nõustamised – ehk siis võimalus läheneda loovalt ja tõhusalt mõnele sinu jaoks olulisele elulisele küsimusele. Kui tunned, et soovid olla üks neist, kes end selgusele lähemale kirjutab ja kujustab, anna mulle märku – ikka [email protected].

Rõõm on ka teatada, et paika on saanud suvise Sõnade salaelu naiste loovuslaagri kuupäevad. Laager toimub 26.-29.06. Vango Imedemaal Pärnu lähistel. Metsiku ilu ja põnevate lugudega paigas – nagu ka terve meie laagriseltskond alati ise olnud on. Juba saab oma osalemissoovist märku anda, lisainfo hakkab ilmuma sellele lehele.

Ja muidugi vana hea Sõnade salaelu kirjutamiskursuse uued teekonnad algavad jaanuaris ja veebruaris (igaks juhuks mainin, et märtsis ja aprillis seda kursust ei tule). Mõlemale kursusele on praegu veel vabu kohti. Nii et tule kirjuta end mõnuga uude aastasse sisse. Saad meeled ergumaks, sule jooksma ja silma särama. Ja sinugi kevad võib alata juba kohe pärast jõulu nagu Underil.

Lugemist üha valgemaks ajaks

Jõulud on ennekõike valguse hoidmise ja jõu kogumise aeg, mida on kõige mõnusam teha lähedaste seltsis. Aga vajame kahtlemata ka omaette hetki. Seekordsete raamatusoovituste hulka olen valinud kolm raamatut, mis võiksid pakkuda elurõõmu, salapära ja inspiratsiooni. Need on kõik raamatud, mis on ilmunud juba mõned aastad tagasi. Sest ega hea raamat ei rikne ja uus pole tingimata parem. Olen seda meelt, et kasutatud väärtraamatut sobib ka väga hästi kinkida – pakid kaunilt, kirjutad isikliku sõnumiga kaardi juurde ja on väga kaunis tähenduslik kingitus. Vintidž.

Alljärgnevalt saad tutvuda iga raamatuga esmalt kuuseõnalise loo formaadis. Lähemalt saad lugeda, kui vajutad linki. 

1. Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”
   Sevojantsi Anatolia valmistub surema, aga siis…

2. W.H. Auden “39 luuletust ja 5 esseed”

   Naljakas. Tõsine. Täpne. Ajatu. Puhas. Kirjandus.

3. Johann Hari “Katkenud sidemed”
   Depressiooni tegelikud põhjused ja ootamatud lahendused
   

Kirjutada tahaksid ka, eksole?

Üsna varsti leiamegi end jaanuarist. Alljärgnev Lucille Cliftoni luuletus annab sulle võimaluse mõelda ja tunnetada, kuidas sina sel korral uude aastasse saabuda sooviksid.

Selle ülesande jaoks soovitan võtta parasjagu aega. Vähemalt 20 minutit. Võta teetass ka kõrvale ja sea end istuma mõnusasse kohta – nii on süvenemine kindlam. Hinga sisse ja välja. Siis loe tekst läbi – soovitatavalt ka häälega. Ja kui oled valmis, siis asume kirjutama.

Kirjuta paberile kõigepealt kolm sõna, mis sul selle tekstiga seostuvad. Siis vaata teksti uuesti. Ja tunneta nüüd, kuidas sina sooviksid saabuda uude aastasse. Kas soovid minna joostes nagu autor või hoopis kikivarvul? Ühe suure hüppega või rullides? Ja millest sooviksid koos selle aastaga lahti lasta? Ehk ka millestki väga ammusest? Mida sellele aastale veel öelda võiks?

Kui oled valmis, vali lihtsalt alustuseks mõni rida, mis sind tekstist kõnetab. Kirjuta see välja ja järgne oma kirjutusvahendile. Küll tema juba teab, kuhu sul minna on vaja.

Õnnelikku kohalejõudmist!